Pettumuslik[l. hemmings]

20.

Luke

"Soovid süüa? Ma tegin enne praekartuleid."ütlesin tüdrukule.

"Ei aitäh."vastas ta ja istus hetkeks esikukapi peale.

Ta nägi nii väsinud välja. Tahtsin teda veel kord suudelda, kuid ma ei teadnud, kas see oleks talle meeldinud.

"Tule, sa pead puhkama. Enne söö midagi."võtsin tal käest kinni ja viisin ta kööki, kus ma ta laua taha istuma pani.

"Luke, ma ei taha."vingus ta. Ma ei kavatsenudki teda kuulata.

"Söö. Sa ei lahku enne lauast."asetasin taldriku koos kahvliga ta ette.

"Sa oled nagu mu ema."ta turtsatas, kuid hakkas siiski sööma.

"Sa pead sööma. Vaata kui kõhna sa oled!"

"Kas ma olin enne paks?"küsis Heleene ja viskas kahvli käest.

"Ei, mitte seda."

"Aitäh. Ma ei soovi rohkem."lausus Heleene ja lahkus lauast, jättes toidu taldrikule vedelema.

Ohkasin. Miks ma asjad alati nii keeruliseks ajan? Eriti naiste puhul.

Koristasin ta nõud ära ja panin toidu karpi, mille ma külmkapi panin.

Koputasin ta toa uksele ja astusin sisse. Istusin ta voodi äärele.

"Ma ei mõelnud seda nii."alustasin ma.

"Jah, kuidas siis?"nähvas ta.

Ohkasin. "Sa ju tegelikult tead, et ma ei mõelnud seda nii."

Heleene ohkas ja vaatas mulle lõpuks otsa. Tema silmades võis ikka veel valu näha, kuid ta üritas seda varjata.

"Tule. Tule siia."ütlesin talle ja ajasin käed laiali, et tüdruk kaissu võtta. Ta tuligi, ta oli nii soe nagu oleks tal palavik.

"Oled sa haige?"küsisin ja katsusin ta laupa, mis oli samuti kuum.

"Ei ole."ütles ta vaikselt.

"Ära vaidle. Pane kraadiklaas alla. Oota, ma toon."

Läksin elutuppa ja otsisin sahtlist, kraadiklaasi, mis ma ükspäev leidnud olin. Ilmselt oli eelmine üürnik selle siia unustanud või oli see Andrew'i oma. Ma ei teadnud kelle oma see on, kuid nüüd pidin küll seda inimest tänama.

Läksin tagasi Heleene tuppa, kus ta oli end uuesti pikali visanud. Ulatasin talle kraadiklaasi, mille ta omale alla pani. Küme minuti möödudes ulatas ta selle mulle.

"38,5."ütlesin.

"Ma ei tunne end halvasti. Ma pean homme tööle minema."

"Jälle sa vaidled. Sa jääd voodisse."

Ta pööritas silmi ja puges teki alla, keerates mulle selja. Ohkasin jälle. Ta on nii keeruline inimene. Temaga suhtlemiseks peaks teda hästi tundma.

Tõusin voodi pealt püsti ja sulgesin vaikselt ukse enda järel.

_

Mul on teile uudiseid! Kirjutan jälle juttu koos Sophiaga. Selle nimi on "Lootus" ning asub tema profiilil. Jutt tuleb välja esmaspäev ja tšekake siis @SophiaClarkson'i profiili. Nagu ikka ei ole meil selle vastu midagi, kui voteite ja kommenteerite. Ilusad kommentaarid teevad päeva kohe paremaks :D