Legend

1.

"Oli aeg kui ei tahetud enam legendidesse uskuda. Inimesed olid jäänud justkui pimedaks. Oli ainult nende maailm, nende tööd ja nende vaev, ka rõõme oli väheks jäänud. Inimestel ei jätkunud aega perekonna nautimiseks, kõik nägid liiga palju vaeva enda väärtuslikkuse tõestamisega teistele, et märgata millest nad kõik ilma jäävad.

Uskumatus aga ei vähendanud legendide liikumist. Olid legendid, mida räägiti lastele ja legendid, mida tahtmatult peljati. Kõik nägid vaeva eitamisega ja ei pandud tähelegi, et kardeti legendi, millesse neil pidavat puuduma usk.

Üheks legendiks oli saanud musta keepi kandev mees. Tema saabumine külla tõi kaasa müstilised surmad. Teda kardeti nagu surmainglit, kes toob kaasa üksnes hävingut. Teda kardetakse, tema mainimist peetakse patuks ning tema olemasolu eitatakse."

"Kas sa võiksid lõpetada ära laste hirmutamise," tõi mind ema mahehääl tagasi teadvusesse. Ma märkasin voodis uinuvaid õrnu kehasid. Need olid minu ammu abiellunud õe lapsed.

"Sa peaksid vähem keskenduma väljamõeldistes elamisele kui reaalsele elule," sosistas ema kurjalt mulle toast väljudes. "Kes peaks tahtma endale naiseks unistajat?"

Ma ei hakanud tema küsimusele vastama, kuigi sõnu oleks olnud tuhandeid. Mul ei olnud mingit soovi abielluda korraliku igava noorhärraga. Minus pulbitses tahe elada. Minu noor veri ei andnud sekunditki rahu, kuid just seda mu vanemad tahtsid.

Nad tahtsid mind kammitseda. Minu lootust legendidesse muuta ja mulle samasugust tulevikku nagu mu õel on. Nende jaoks oli maailma kõige suurem häbi, kui ma lähiajal ei abiellu ja peret ei loo. Nad armastavad mind liiga palju, et lasta mul elada.

"Me lähme homme härra Peterile külla. Me lähme pidulikule õhtusöögile ja palun käitu korralikult," lisas ema kui märkas mu silmade pööritust.

Peter on üks inimene, keda on kõige raskem sallida. Tal on hea maine, sirge selg ning ta on maailma kõige viisakam mees, kuid selle ideaalse kesta all on omad puudused. Ta mõistab nalja sama palju kui keset ööd äratatud kärnkonnade parv ja ta on nii vagur. Ta ei usu millegisse. Vahel kahtlen, kas ta endasse usub.

Minu vanemad on temast aga sissevõetud. Nad jagavad ühiseid huvisid, milles on põhiliseks minu toas kinni hoidmine. Nad on veendumusel, et noorel neiul ei kõlba üksi isegi poodi minna, veel vähem tänaval joosta ja end vabalt tunda. Kõik, mida mu hing ihkab on mulle keelatud.