Legend

Mineviku varjud

   Järgmisel hommikul avastasin end majas üksinda. Vahepeal oli täitsa mõnus endaseltskonnas aega veeta. Köögi lauale oli jäetud kiri, mis teatas, et Maurose vanemad olid oma tuttavale külla läinud ning poiss ise veetis aega oma kihlatuga linnapeal. Mind ei huvitanud Remi tegevused ning tema kohta infot ei oldud jäetud ka. Põhiline oli, et ta majast oleks kadunud. Meie kaks ei sobinud ühte majja kokku, kuid kuna olin külaline, siis proovisin hoida draamat eemale.

Ma tegin endale tassikese kohvi ning istusin terassile. Linnukesed laulsid ning taevas ei olnud ühtegi pilve. Imeline päev, et end lõõgastuna tunda. Tundsin oma kontides, et nüüd läheb mu elu aina paremaks, kuid ma ei saanud eitada väikest koduigatsust. Ma oleksin tahtnud koos ema ja isaga süüa ning õe väikseid lapsi kallistada, kuid ma poleks nende juures kunagi õnnelikuks saanud. Minu elu oli praegu ebakindel, kuid ma tundsin end vabana.

Otsustasin, et ei hakka üski kolama minema, kuigi nüüd mul oli olemas poolametlik luba aga samas äkki poleks Maurose perekonnale meeldinud, et ma nii kiiresti üski lähen. Nad võisid tahta mind ise rahulikult kohalikkele tutvustada ning isetegevus oleks võinud tuua kaasa hukkamõistu.

Peale kohvi joomist otsustasin toast suurest riiulist omale raamatu leida ning keeta teed ja teha enda olemine väga mõnusaks õues õunapuu varjus.

Kohe kui toolilt püsti tõusin ning toa poole hakkasin minema märkasin Remi, kes seisis keset kööki ning jälgis mind üksisilmi. M ei teadnud kaua ta juba oli mind jälginud. Tema käitumine hirmutas mind, kuid otsustasin oma hirmule vastu seista ning minna ka kööki.

„Ma tahtsin sulle öelda, et olen väga meelitatud, et sa mind sisse ei rääkinud, kuid ma ei lase end tulevikus sellega mõjutada. Nii et heida see mõte kohe peast," ütles noormees mulle.

„Mul ei olnud seda mõtteski," ütlesin veidi tüdinenult ning trügisin temast mööda pliidini, et vesi keema panna.

„Seda ma küll ei usu!" ägestus Remi veidi, „Mina ei ole nii pehme kui mu vend, minuga ei tasu jamada."

„Sellest sain ma juba siis aru, kui su sõbrad mind mõnitasid ning sina vaatasid seda lihtsalt muheldes pealt. Milline inimene seda üldse teeks, kui teab, et su perekond hoolib minust väga."

„Nad on lasknud end meelitada sinu pealmisest kihist, kuid kõik inimesed on samasugused. Ja pealegi su tervis polnud kordagi ohus, et oleksin pidanud sekkuma."

„Millised kõik inimesed sinu arust on?" küsisin ka hoogu sattudes.

„Arutud vägivaldsed tõprad," sain lühikese vastuse.

„Sa kirjeldad kõiki inimesi nii? Ja mina arvasin, et sa oled mõistlikum. Kas mina tundun vägivaldne, olen ma midagi sulle teinud ja üldse kuidas sa saad seda väita, kui sa pole ühegi inimesega lähikontakti loonud? Sa mõistad inimesi ilma neid tundmata hukka!" kaitsesin oma vaateid.

„Ka mina olin kunagi noor ja loll ning mõtlesin, et inimesed on nii toredad ja lahked nagu sina väidad," ta lausa sülitas need sõnad välja. „Ma lausa seadsin end ühte külla sisse ja leidsin sõpru. Kuni ma ühel hetkel rääkisin, et ma pole päris inimene ja tead mis siis juhtus? Kõik mu nii head sõbrad, nad võtsid mu öösel kinni, uimastasid ning kui teadvusele tulin olin linna platsile kinni seotud ning mind hakati piitsutama. Nad arvasid, et kuna ma olen maagiline olend, siis mul on kuhugi kännu taha peidetud varandus nagu härjapõlvlastel. Sellised on sinu inimesed!" ta sülgas need sõnad välja. Ma proovisin hoida end koos, kuid pisarad tahtsid väljatungida.

„Ja selle jätsid nad mulle mälestuseks," ütles Remi ning võttis pluusi seljast. Tema selg oli kaetud koledate armidega, kogu selg. Seal ei olnud ühtegi tervet kohta. Enam ei suutnud ma end hoida ning pisarad langesid põskedele. Keerasin talle selja ning vaatasin aknast välja. Toetasin käed nõrkusest köögikapile. Mulle ei meeldinud Remi, kuid ühegi olendiga ei tohiks nii käituda.

„Nad otsustasid nii kaua piitsutada mind, kuni ma viskan hinge. Kuna minul polevat õigust elada nende maal. Peale 33 hoopi kadus mul järg ära. Tuli välja, et minu liik peab hoopidele paremini vastu kui inimesed. Nad oleksid võinud jätkata nii kogu päeva, kui minu sugulased poleks mulle appi tulnud. Nii et sina ära tee mulle etteheited!"

„Mul on tõesti kahju, et nii läks, aga sa ei saa sellepõhjal teha kogu inimkonna kohta järeldusi. Mina ei ole sind piitsutanud!"

„Ma saaksin lasta need armid emal terveks ravida, neist ei jääks enam jälgegi järgi, kuid need kannavad endas vihkamist. Need meenutavad mulle tõde, kui ma hakkan teelt kõrvale kalduma. Inimesed pole mulle midagi andnud ja mina ei anna neile ka midagi."