Legend

5.

"Taon siin!" karjun üle raekojaplatsi. Rahva pilk peatus minul.Tädikesed jätsid omad toimetused ning jäid vaatama hullunudpilguga mind. Ma teadsin, et näen välja justkui oleksin roomanudläbi padriku, kuid just seda ma ju olingi teinud.

"Legendon kohal! Mustrüütel! Kõik peavad peitu minema!" karjusinveel. Rahvast kuuldus üllatushüüdeid.

"Olegerahulikult!" kuulsin enda seljatagant tuttavat häält. Minurandmest haarati tugevalt kinni. "Jane, sa oled haavatud!"imestas mees vaikselt.

   Inimesed ootasidpinksalt põnevust, kuid Peter oli igati härrasmees, mis mindärritas aina rohkem. "Siin pole midagi vaadata! Kas te ei näe,et noorpreili on haavatud, sellest tuleneb ka tema segane jutt!"

"Seepole tõsi!" karjusin vahele. Ma pidin neid hoiatama. Inimesedpidid saama võimaluse peitupugemiseks!

"Oleükskord, palun, vait!" läks Peter näost punaseks. Ka tema eikannatanud välja, et ma olin meile häbiväärseid pilke meelitanud.Tema pidi abielluma rahvasilmis hullumeelse naisega, kuid kas seepolnud minu väljapääs? Peale tänast avalikku alandust eipruukinud ta enam mind tahta!

   Peter uuris mu kättavalikult. Vanem naine tuli leti tagant välja ja tõi ämbrigapuhast vett. "Me peame selle ära puhastama. See on väga sügavhaav, kuid jääd elama," ta naeratas mulle julgustavalt, kuidneist keegi ei saanud aru, milline oht meid varitses.

   Ma tundsin kasüümepiinu, et sügaval sisimas olin ma õnnelik, et olin kohtunudmustarüütliga ja eluga välja tulnud sellest. Ta ei jätnudlegendide kohaselt tunnistajaid, kuid tuleb välja, et jutud ei olegialati täiesti tõesed. Nende eksimus aga ei morjendanud mind, sestlegend on päriselt olemas!

   Märkamatult olinaine väljavõtnud puhta sideme ning hakkanud seda mu käelemässima. Krimpsutasin nägu, kuid Peteri murelik nägu sundis mindnaeratama. Ma ei tahtnud näidata talle, et ka mina olen lihtsalttavaline tüdruk, kes kardab valu. Mina olin tugevam.

"Appi!"kuulsin järsku karjet. Ma tõusin hooga püsti, kuid Peter seisisminu ees kaitsvalt. Tundub, et ta polnudki lihtsalt nannipunn vaid kahooliv.

"Metsasjuhtus õnnetus!" karjus üks metsatööline, kes oli veelhalvemas olukorras kui mina. Tema juurde tormas kohe külavanem.

"Mikssa siin hirmutad inimesi?" küsis ta vihaselt.

"Keegiründas mehi," kogeles saabunu, "Paljud said surma!"

Ma märkasin rahvarahutust. Nüüd nad kaalusid minu sõnu. Ma tahtsin endast jällemärku anda, kuid Peteri kuri pilk sundis mind vaikima.

"Mepeame kindlustama linna piiri. Mitte keegi võõras ei tohi tullasisse! Tänaseks keelan ka linnast lahkumise ära, sest see poleturvaline. Lähimad ettekirjutused annan oma alamatele üle. Agapoole tunni pärast peavad tulema kõik selle küla elanikud siiaplatsile. Me teeme rahvaloenduse, nii et nüüd kõik koju ja tulgeoma lähedastega tagasi," pidas külavanem kõne.

Peter suunas mindkõigepealt koju. Mu ema võttis ahastusega mind vastu: "Millegasa jälle hakkama said? Vabandust Peter, et juba pead Janetrikkidega kokku puutuma!"

Ma pööritasinjälle silmi, millepeale Peter soovitas mul puhkama minna ning temapidi ise mu emaga ära klaarima. Olin tälle südameni tänulik,sest mul polnud tahtmist seletada emale, et sain kokku sarimõrvariga,kuid jäin ellu. Ma poleks jaksanud kuulata tema oigamist.