Legend

2.

"Jane,te näete täna väga kena välja," võetakse mind tervitusega vastu. Peter surub õrnalt mu kätt. "Kas ma tavaliselt ei olegi ilus?" kiusan teda. Tal on raskusi oma tunnete väljendamisega.

Näen silmanurgast ema hoiatavat pilku. Pikk mees minu ees on kohmetunud: "Te olete näinud alati kena välja."

Peter tekitab minus vastupandamatu tögamise tahte. Tema juures söömingud peaksid mind rõõmustama, sest lõpuks saan toast välja, kuid need on omamoodi katsumused. Isa ja Peter räägivad alati oma ärijutte ning ema teeb näo nagu ta oleks väga huvitatud teemast. Mina tavaliselt keskendun söögile, et hoida oma teravat keelt hammaste taga.

Ka see sööming ei alanud erinevalt. Teenijad vedasid uhked road lauale ning aitasid toitu meile taldrikule tõsta nagu meil endale ei oleks käsi otsas. Lõpuks sooviti üksteisele head isu ning viivuks kostus lauast ainult rahulolevat nohinat, kuid siis hakkas jälle jutt pihta, kuidas saagi vähenemine mõjub nende rahakotile, kuid tühjaks ei saa need kunagi. Ema seevastu proovis juttu huvitavamaks muuta, rääkides kuidas kudusime vanaemale kampsuni. Olgu neetud need piinarikkad õhtusöögid.

Järsku tabasin Peteri mulle silma sisse vaatamas. Mul jäi tema intensiivsest pilgust hing kinni. Ma ei ole kunagi varem olnud vääriline tema sügava pilgu jaoks.

"Seekord oli mul teie kutsumiseks õhtusöögile suuremad tagamõtted, kui tavaliselt," alustas meie võõrustaja pidulikult. "Nimelt ma olen otsustanud naise võtta."

"Iga maja vajab naise kätt," segas ema vahele. Märkan, et ta neelatav närviliselt, ka minu käed hakkasid värisema.
"Ma olen endale valinud välja ka sobiva abikaasa. Nimelat tahaksin kosida teie imekaunist tütart Jane."

"Oh," kõlas ema suust justkui vabastatud ohe. Mina aga suudan ainult välja tuua kileda küsimuse: "Mida?" Ma hüppan midagi mõtlemata lauatagant püsti ning jään vaatama mõistmatult piduseltskonda.

Vanemate silmadest näen etteheidet, mis takistab ming põgenemast. Peter kordab oma jutu üle nau ma oleksin pikaldane. Võtan rahulikult istet ning proovin neelata alla mõrudaid pisaraid. Näen vanemate silmades kindlat otsust- mul ei ole kusagile pääsu.

"Ma tulen homme õhtul teile kosja. Mõtlesin, et hoiatan oma tulekust ette, et teid mitte häirida." Tubli Peter, kes mõtles alati teistele.

"Pean teid hoiatama, et elu Janega saab olema korralik katsumus. Ta võib mõnikord olla liiga tormakas," kuulsin isa häält nagu läbi udu oma seltsimeest ausalt hoiatamas.

"Eks see tormakus kaob esimeste lastega," proovis ema isa sõnu muuta pehmemaks. Minuu peas kajavad sõnad justkui unenäos- abielu, lapsed... Minust saab samasugune vagur talleke nagu mu emast ja õest sai. Mult taheti võtta vabadus, mida mulle poldud kunagi antud. Ma olin selles lauas ainuke, kelles oli veel usku armastusse, kuid kui vanemad olid otsuse teinud ei olnud mul enam pääsu. Võibolla oligi parem luua perekond kui oodata kogu elu toetudes lollidele fantaasitatele.

Me jätsime hüvasti ning kogu kodutee kuulsin ema rõõmu hõiskeid. Nad kiitsid Peterit nagu ta oleks mingi hea kaup, mitte elusolend. Kodus ei suutnud ma olla nii positiivne ning ema märkas mu tusasust.

"Sa pead olema õnnelik sellega mida saad. Mina omalajal olin väga õnnelik, kui saabus su isa ja viis midn oma perekonna juurest ära."

Muidugi ema oli õnnelik. Minu vanavanemad elavad lihtsat elu looduses, kus on vabadust. Ma oleksin eelistanud nende juures kasvamist, kuigi ka nemad ei usu armastusse ega legendidesse.

"Ma tahan homme õe juurde minna," ütlesin lõpuks. Meie suhe õega ei olnud enam sama soe kui vanasti, kuid lootsin tema käest saada lohutust."Ma

saadan su homme tema juurde," teatas ema abivalmilt.

"Ma

tahan üksi minna!" hakkasin vastu. Mulle oli tähtis, et jääks

see väike seiklus enne kui mu hing vaigistatakse.

"See

on ennekuulmatu!" sattus ema raevu, kuid isa tundis mind

paremini ja sai aru, et ma vajan seda. "Las ta läheb. Ta ei pea

külast välja minema, seega on see igati turvaline."