Legend

10.

Järgmine päev ei olnud mul soovi voodist üles tõusta. Minu ainukeseks sooviks oli sulgeda silmad ning loota, et elu läheb rahulikult edasi. Öösel olin vaadanud pikalt kuud. Lõpuks sain aru, kui vastumeelne on abielu Peteriga mulle. Tema nägemine juba tekitas minus vastupandamatud soovi metsa ära joosta, kuid seal oli ju ohtlik. 

   Minu päeva ei teinud ka paremaks ema teade, et  pean minema oma tulevasega parki jalutama, sest kurameerimine on ühe hästitoimiva suhte eelduseks.

   Peter võttis mind vastu lahke naeratusega ja kimbu lilledega, mis oli ju temast kena, proovisin endale sisendada. Suutsin isegi natuke ennast koguda ning talle vastu naeratada, ma pidin leppima oma tulevikuga või igavesti õnnetu olema.  

   Me jalutasime rahulikult purskaevuni. Inimesed olid oma igapäevase rütmi kätte saanud. Pered, kes kaotasid liikmeid, rügasid topelt, et hakkama saada. Ma muutusin nukraks. 

"Kuidas sa hakkama saad?" küsis Peter. Ta suunas mind pingile istuma. 

"Mul on lihtne, mina ei ole kedagi kaotanud."

"Tead, miks ma sind tahtsin omale naiseks?" küsis Peter, kehitasin vaid üllatunult õlgu. Olin arvanud, et tal polegi selleks erilist põhjust. Lihtsalt keegi teine poleks olnud piisavalt hull ning tema igava eluga ühinema, samas alles nüüd adusin, et tegelikult on Peter väga hea partii. Ta on nägus, rikas ja tegelikult ka hooliv. 

"Ma olen selline rahulikumat tüüpi, aga sina oled särtsakas. Paar aastat tagasi ühel sinu isa korraldatud õhtusöögil sa tõusid lihtsalt lauast püsti ja läksid oma tuppa ära, sest su isa oli lubanud sulle, et magustoiduks on leivasupp aga ei olnud. Alguses ma mõtlesin, et sa läksid jonni pärast minema aga siis sain aru, et sul oli oma põhimõtte ning siis taipasin, et sa rikastaksid mu elu. Ma tean, et sind ei vaimusta minuga abiellumine aga ma olen kindel, et saan pakkuda sulle palju rohkem kui ükski teine mees."

"Asi ei ole sinus, ma lihtsalt tunnen, et kõik on veel tegemata." 

   Ta pani käe minu oma peale: "Asi on selles, et sinu sisemine kell tahab saada lapsi, et sa oleksid täiuslik." Ja just tekkinud mõnus vabameelne õhkkond kadusgi selle lausega. Ma olin juba hakanud arvama, et ta mõistab mu isiksust, kuid ta tabas sellest ainult väikest osa. 

   Märkasin kaugemal möödumas meest, kes takistas mul metsa minna. Tema pilk tabas mind ja Peterit, kes istus liiga lähedal mulle. 

"Kas ta luurab ikka minu järgi?" küsisin süüdistavalt Peterilt. 

"Kes?" küsis tema mõistmatult. Näitasin kaugeneva selja poole sõrmega. "Ma näen teda elus esimest korda."

"Kas ta polegi siis sinu sõdur?"

"Kas ta häirib sind?"

"Ei, mul jäi lihtsalt mulje, et ta töötab sinu heaks aga eks ma sain valesti aru."

"Jane, võibolla sa ei peaks võõraste meestega enam suhtlema. Igasugused kuulujutud võivad tekkida."

"Ma suhtlen kellega tahan ja sina ega keegi teine ei tule mind piirama mingite mõtetute külajuttude pärast!" hüppasin ärritunult püsti. "Kõige rohkem käibki mulle närvidele, et kõik proovivad mind muuta ja taltsutada. Ma olen mina ise ja kui mina olen endaga rahul, siis miks teised ei võiks olla?"

"Jane, mis on juhtunud? Sa polnud varem selline nukker ja vihane ühelajal."

   Tema tähelepanek oli ilmselge. Ma ei suutnud enam oma emotsioone varjata ning vajusin nuuksudes tagasi pingile: "Asi on lihtsalt kogu selles pinges. Aga ma saan korda, kui olen natuke rahus."

"Ma jätan su siis siia üksi?" Peter lahkus kahtlevalt, kuid noogutasin talle nõustuvalt. Ma vajasin igat minutit üksi olemist ja mul oli vaja saada üks inimene kätte. 

Leidsin otsitava noormehe paar tooli kaugemalt. Ta lamas ning lasi päiksel oma nägu paitada. Ta tundus rahulik ning nii õnnelik, et mul tuli tahtmine temaga ühineda aga ta oli võõras. Seisin tema tooli juurde, vari langes noormehe näole. Ta krimpsutas nägu: "Said juba oma kallimaga räägitud?"

"Kes sa oled?"

"Mauros."

"Ma tean seda! Aga, kes sa päriselt oled? Miks sa ütlesid, et töötad Peteri heaks?"

"Tegelikult ütlesid sina seda ja ma ei vaielnud vastu, sest muidu poleks sa mind kuulanud. Ma olen lihtsalt läbi sõidul."

"Mulle ei meeldi valetajad!...Kuhu sa sõidad?"

"Ma lähen koju," noormehe suule tekkis põgus naeratus. "Ma pole juba pool aastat koduseid näinud."

"Milline sinu kodu on? ja kus see asub?" ma tahtsin talt võimalikult palju välja pumbata elust väljaspool siinset küla. 

"Tulid siia minu peale karjuma ja nüüd oodat, et ma räägiks sulle kogu oma eluloo? Te inimesed olete ikka veidrad küll."

"Meie inimesed nagu sa poleks inimene," hakkasin naerma tema üleoleku pärast.

"Teie nagu siin elavad inimesed. Minu kodukülas on kõik lihtsam. Me ei varja oma arvamust teiste kohta. Me oleme ausad, kui meile ei meeldi kellegi tegevus, siis me ka ütleme seda talle, mitte ei räägi seljataga taga. Me elame harmoonias."

"Kas sa oled palju reisinud?"

"On tulnud ette küll, kuid pole ühtegi sellist kohta nagu minu kodu. Igalpool on inimesed ainult enda eest väljas."

"Ja ma ei näe kunagi neid imelisi riike!" ohaksin kurvalt. Maurose pilk läks vihaseks: "Inimesed unustavad koguaeg ära, et nad kõik on invidiidid ning seetõttu on nad kõik vabad. Ära lase kunagi ennast suunata teele, mida sa ei taha. Tahad reisida, mine lase jalga...Muidugi alles siis, kui ohutu on."

"Sul on raske mõista, aga ma olen õrn naisterahvas ja ma ei saa üksi reisida!"

"Siis tuleb sul kaaslane leida, ehk su abikaasa on nõus sind mõnda ilusasse kohta viima. Mina aga pean minema."