Legend

8.

Hommikulärkasin rahutusega üles. Ma kõndisin pikalt toas edasi-tagasiringi, kuid jalad ei andnud ikka rahu. Ma tahtsin kuhugi minna, kuidteadsin, et ei või sellele järgi anda.
Ema vaatas mind kurjanäoga, kui sõin isukalt oma einet. Ta oli väga solvunud ikka veel,kuid minu tuju ta ei rikkunud. Mul oli lõpuks vabadus üksi ringikäia ja seda oli mul kavas ka teha.
Võtsin oma retkele kaasamõned pirukad, sest ei tahtnud jälle kõhu pärast oma retkepooleli jätta.
Jalad kandsidmind automaatselt üle keskväljaku täieliku vabaduse poole.Minujaoks oli mets koht, kus end kõige paremini tundsin, kuid nüüdoli seal ohtlik. Ma tundsin südame alla ärevust, kuid uudisimu javabaduseihk sundis mind aina edasi minema.
Olin juba kaugemaleläinud, kuhu enamus inimesi julges minna. Ma kuulsin ainultlinnulaulu ning kaugel inimeste jutustamist. Suundusin aina edasi,kuni mind takistas enesekindel mehehääl.
"Metsason ohtlik," teatas tundmatu, pannes mind võpatama. Keerasinjärsult ümber, kuid noormees ei tulnud mulle ikkagi tuttav ette,mis polnud ka ime, sest ma ei tundnud enamus inimesi sellest külast.
Mees oli kõige rohkem viisaastat minust vanem. Märkasin tema jõulisel lõual paarimillimeetrist habet. Tal olid tumepruunikad juuksed ning kõigerohelisemad silmad, mida ma olin kunagi näinud. Need nägid lausavälja ebaloomulikud.
"Ma tean," vastasin, soovides, etmu hääl ei kõlaks nii ebakindlalt. Minu hääl ütles, et olen seekahvatu preili, kes peaks oma toas istuma. "Aga sinu asi polemida ma teen!" proovisin kõlada täiskasvanulikult.
"Kahjuks, ma ei lase sind metsa,"ütles mees palju täiskasvanulikumalt kui mina iialgi võisinkõlada.
"Kas härra Peter saatis sind? Sest meil olitemaga kokkulepe, et kuni pulmadeni saan ma ilma saatjata ringikäia!" Märkasin mehe silmis mõistmatust. Olin jälle kukkunudplätrama.
"Ta ei saatnud mind, aga ma olen tema alluv ja taütles, et kui keegi meist näeb, et sa teed midagi ebamõistlikku,siis me peaksime sekkuma. Nüüd ma näen, et sa otsid surma."
"Seeon mu enda asi, mida ma teen!" kõlasin jälle nagu väike laps.
"On küll," teatas mees ning keeras mulle selja. Tahakkas minust eemale kõndima, kuid ma ei saanud sellega leppida.Mulle hakkas vastu, et ta lihtsalt lähebki ära ja jätab mu jumalahooleks.
"Kus sa lähed?" küsisin ärritunult. "Kuisa juba siin oled, siis on hilja enda olemasolu olematuks teha."
"Miks ma peaksin tahtma ennast olematuksteha?" noormees näis tõesti segaduses. Mul hakkas temast lausakahju, kuid ta oli rikkunud ära mu harmoonilise päikselise hommiku.Ta ärritas mind, kuid mitte samamoodi nagu Peter.
"Missu nimi on?" küsisin lepituseks.
"Mauros."
"Ma ei ole sellist nime varemkuulnud."
"Kreeka keeles tähendabsee tumedat. Minu vanematele meeldib panna lastele tähendusteganimesid."
"Kaua sa oled siin elanud?"uurisin edasi.
"Mõned aastad," vastas meespõiklevalt. "Ma hoian rohkem oma ette ja keskendun tööle."
Vaatasin tedakahlustavalt. Ta tundus siiras ning mingi osake temast nõudis minuusaldust. Ta hakkas mulle kiiresti meeldima, kuigi ma poleks sedatemale kunagi tunnistanud.
Järsku oli Mauros paari sammugaminu juures ning tõmbas mind teelt eemale. Meist kimasid möödaviis rantsanikku, kes suundusid külla. Minust käis üle hirmuvärin.Ma poleks ise jõudnud teelt kõrvale minna, ratsanikud oleksid silmipilgutamata minust üle sõitnud.
"Aitäh," pomisesin häbelikult.
"Isegi hea tunne on elupäästjaolla," naljatles mees. Ta astus minust jälle eemale. Temakulmude vahele oli tekkinud murekorts. "Midagi on jällejuhtunud metsas. Ma pean minema...uurima, kas Peteril on abi vaja.Sina mine tagasi linna!"
Seekord ma kuulasin teda ningjooksin tagasi linna. Ka tema suundus sinna, kuid keeras peagi teisessuunas ära.