Legend

00. ehk murdepunkt

   Ma istusin lauas. Ema istus minu vasta ning isa laua nurgas. Ta sõi pinksa näoga ahjuliha, ka õde oli külla tulnud oma perega. Tema lapsed olid varem ära söönud ning õe abikaasa pani neid magama, ka tema tahtsi teha varajase uinaku, kuna raske tööpäev oli selja taga. 

"Kõik saab olema ideaalne. Jane kleit on imeline. Sa näed välja nagu printsess," ema pöördus minu poole, tema silmades helkis rõõm. "Sinu kleit on nii tagasihoidlikult elekantne, see peaks tasakaalustama sinu silmadest helkivat mässu. Ma juba tunnen, et hakkan sinu pulmas nutma. Kõik saab lihtsalt nii ilus olema. Nii süütu ja puhas. Ja ma olen kindel, et ka Peter näeb oma rüüs väga nägus välja."

"Sellega pean ma nõustuma!" sekkus mu õde. "Kas te olete pannud tähele, kui armsad põselohud on Peteril? Need on kõige nunnumad ja tema käed! Need ei ole üldse minu kullakese karedate töömehe kätte moodi."

"Minu käed on head küll," Randy seisis väsinult ukseavas. "Need näitavad, et olen mehine mees." Muheles ta. "Ma tulin teile head ööd soovima. Pean ennast välja puhkama, et ka homme nägus välja näha!"

"Ilusat ööd, kullake. Ega me ka väga kaua sa üleval olla. Homme ei tohi kotte silmade all olla!" säras õde. Isa, miks sina nii vaikne oled?"

   Isa justkui tärkas unest. Ta raputas pead, et toibuda uimasusest: "Teie kaks sädistate ka minu ja Jane eest."

"Ma käisin täna lillepoest läbi ja kontrollisin, kuidas pärgade tegemine edeneb, need mis lähevad lauale. Nad olid kõik segamini ajanud. Sinised ja punased lilled ühes kimbus, väga hirmus ja pulmakimp oli tehtud metsalilledest, nad ütlesid, et Jane tahtis nii?"

"Mulle meeldivad metsalilled," sosistasin. Ainuke pulmadega seotud otsus, mille isiklikult olin vastu võtnud oli mu pulmakimp aga tuli välja, et ema oli ka selle ümberotsustanud. Nüüd pidi minu kimp koosnema kunstlikult kasvatatud kalladest. 

"Õnneks nägin ma seda jumalavallatust ja ajasin asja korda. Kõik saab olema imeline! Jane, kas sul on vanne peas?"

"Mis vanne?" sattusin ma segadusse, sellest kuulsin küll esimest korda. 

"Ma panin sinu peeglilauale lehekese, kus on kirjas vanne, mille ülted kui abiellud. Ma olen väga kindel, et mainisin sulle, et õpiksid selle pähe. Nüüd on küll kõik läbi!"

"Naine, jäta Jane rahule. Las ta tõmbab natuke hinge vahelduseks. Need vanded on ülehinnatud," sekkus isa. Ma olin talle tänulik. Kell hakkas liikuma armutult kümne poole. 

"Ma läheksin nüüd puhkama ja õpin selle vande ka ehk pähe," teatasin. Kallistasin pikalt õde ja ema ning ka isa. Ma suutsin vaevu hoida pisaraid tagasi, sest arvatavasti ei näe ma neid enam kunagi või väga pikka aega. Nad ei andesta mulle, kui ma lahkun ja tõesti, ma ei suuda nende meelejärgi olla ja abielluda Peteriga. Minus ei olnud veel piisavalt naist, et võtta meest. 

   Rahulikult oma toa uske kinni pannud, kukkusin vastu ust põrandale istuli. Ma pigistasin pead silmele ja nutsin. Raske oli kõik jätta seljataha, kuid samas oli veel keerulisem vaatada tulevikule otsa. Mulle meeldis mõelda, et olen tugev kuna olen valmis põgenema, kuid kas just see ei näidanud mu arkpükslikust. Võib olla oleks olnud õigem seista oma tulevikule vastu ning panna enda tahe maksma. Samas minu tahtest ei hoolinud siin keegi. 

   Otsustasin lõpuks end kokku võtta ja hakata tegutsema. Tuhnisin kapi läbi ning kõige tagant leidsin ratsutamispüksid, mitte et ma palju ratsutanud oleksin aga õnneks olin need endale välja nõudnud kunagi. Panin need jalga, sest kleit oleks takistanud pikka teed. Mul oli ka olemas pikk mantel, mis varjas minu pükse võõraste silmade eest, kuna polnud tavaline, et neiu kõnnib pükstes linnas ringi. 

   Alguses olin otsustanud, et ei vea endaga asju kaasa, kuid nüüd tundus vajalik mõne isikliku asja kaasa võtmine. Toppisin väiksesse pampu ühe tagasihoidliku kleidi, mõned juukse kinnitus vahendid ning perepildi. Ma küll põgenesin nende eest, kuid samas mitte. Ma ei tahtnud neid unustada. Ma tahtsin, et nad alati püsiks minu lähedal ja südames. 

   Lõpuks kirjutasin lühikese kirja: "Ma ei suuda seda. Andke andeks!" Asetasin selle peeglilaule kõvasti ohates. Läheb lahti. Lõpuks lükkasin jalad madalatesse kingadesse ning lükkasin akna pärani. Nüüd pole enam tagasiteed, kinnitasin endale, hakates aknast välja ronima.