Legend

9.

   Ma ei tea, kust võtsin julguse minna kõrtsi ning oodata Musta rüütlit. Ma ronisin mööda metsikut liaani teisiele korrusele ning palvetasin, et aken poleks haaki pandud. Mul läks õnneks ning sain legendi tuppa sisse.

Toas ei olnud ma enam oma plaanis väga kindel. Ma eeldasin, et kuna metsas oli Must rüütel mind eluga tulema lasknud, siis ei taha ta minu elu. Mulle hakkas ka endale tunduma, et otsisin surma.

Ainult segi aetud voodiriided andsid märku, et keegi elab siin. Toas puudusid riided ja isiklikud asjad, isegi privaatses pesuruumis valitses tühjus. Seal nagu polekski elatud, kuid samas saabus legend meie linna ilma pagasita.

Hüppasin äkilise kraapiva heli peale toolilt püsti. Musta riietatud kogu ronis aknast sisse, tuleb välja, et ka tema ei harrastanud ustest käimist.

"Mida sina siin teed?" küsis ärritunud hääl. Mehe turi oli vihast kange. Nüüd alles tajusin kui paljuga ma riskisin. Must rüütel tõi kaasa ainult hävingut, ma olin ükskord tema käest pääsenud, kuid ka lollil ei saa igavesti vedada.

"Miks sa aknast tuled?" küsisin riskides oma tulevikuga.

"Nad jälgivad minu käike, ma vajan oma privaatsust," ta rõhutas viimast sõna, andes mulle märku minu tungimisest tema valdustesse.

"Sa annad ka põhjust! Peale sinu tulekut on meil paljud hukkunud!" ladusin oma süüdistused välja.

"Mine ära," ütles mees, istudes oma voodile. Ta võttis rahulikult jalanõud ära ning asetas oma märgi kapile. "Ma jään nüüd magama." Teatas ta , tegemata välja, et ma ikka ei liikunud.

Ma ei suutnud oma silmi uskuda, kui ta viskas täies riides voodile pikali. Ma ei näinud tema silmi, kuid eeldasin, et ta oli ka need sulgenud. Tema keha oli justkui sekundiga unne suikunud.

Millegi pärast ei suutnud ma lahkuda ja silmi pöörata krahvinna märgilt. See sädeles mulle kapilt vastu, justkui kutsudes mind. Astusin paar ebalevat sammu kummutile lähemale. Vaatasin hirmunult selja taha, kuid Must rüütel lamas ühtlaselt hingates voodi peal.

Ma lausa pidin elus vähemalt korra katsuma midagi ebaloomulikku ja ma pidin saama teada kas märgi salagus on tõde või järjekordne legend, millega lapsi hirmutada.

Kahtlesin hetke, kuid surusin kiire liigutusega märgi endale pihku, kuid sama kiiresti kukkus see ka maha. Krahvinna märk oli jätnud mu peopessa mitu sügavat auku, millest immitses veretäppe.

"Ära mitte kunagi enam seda puutu, või pead eluga maksma," teatas sügav hääl minu seljataga. Keerasin hüppega ümber. Mees oli liiga lähedal mulle. Ta oli täiesti hääletult liikunud mu seljataha, kuid voodi oleks ju ometi pidanud häält tegema!

Ta haaras mult randmest ning vedas mu ukse taha. "Ära enam tule!" olid viimased sõnad, mis kuulsin , enne kui uks mul nina ees kinni löödud. Ma ei olnud saavutanud oma käiguga midagi, kuid samas oli see tekitanud mu südamesse rahulduse. Ma olin oma unistustele väga lähedal. Ma teadsin, et osad legendid on väärt uskumist.