Ma vaatasin aknast välja ning sain järsku aru, et ei suuda enam. Ma olin juba nädalaega kodus passinud, kuni Maurose isa pidi oma rahvast minujaoks ette valmistama. Enamus päevadest pidin täiesti üksinda veetma, kuna armunud paar tegid pulmavalmistusi ning ka teistel näis olevat tegevust. Mõnikord pakkus Ada mulle seltsi, kuid täna mitte. Olin nädal aega talunud nelja seina ja õhtuseid etteheitvaid pilte Remilt. Ma olin põgenenud kodust, et vaba olla aga nüüd olin taas lõksus.
Lõpuks mulle aitas. Ma tahtsin näha seda imelist küla. Ei saanud midagi halba teha, kui ma natukene piilun. Kõnnin mööda varje. Plaan oli mul selge ning toas passimine oli tõesti lõplikult üle visanud.
Ma panin selga keebi ning tõmbasin kapuutsi sügavale silmadele. Ma peaksin ju sissesulanduma, proovisin end veelkord veenda. Lõpuks tegin vargsi esiuske lahti ning astusin esimese sammu ülepika aja väravast välja. Väga hea tunne oli. Need seinad olid minu õlgadel ikkagi väga raskeks muutunud.
Ma olin oodanud, et jään kohe vahele või vähemalt mingitki muutust selle suure saavutuse üle, et ma astusin majast välja, kuid kõik jäi tavaliseks. Inimesed sahmerdasid ringi ning keegi ei pööranud mulle tähelepanu. Põgenesin rahva silmade alt kiiresti maja kõrvale metsa. Liikusin tasakesi, proovides mööda saada kuivanud okstest, kuid mida edasi, seda vähem hoolivam ma olin.
Õppisin läbi varjude ka küla tundma. Nad ei erinenudki väga palju meist, kui jätta kõrvale nende väga erilist värvi silmad. Samas päeval tundusid kõik palju õnnelikumad kui minu küla inimesed. Inimesed justkui hõljusid siin ringi. Päeval oli näha ka palju mehi, kes ei teinud tööd. Tundus, et neil oli puhkus, eks nad olid tulnud peale rakset tööperioodi koju oma perekondade juurde.
Ma unustasin ennast neid rõõmsaid inimesi vaatama ning ei kuulnud mulle lähenevaid samme enne kui oli juba hilja pageda. Pöörasin end kiiresti ümber. Avastasin endast vaid paari sammu kaugusel võõrast noormehest. Sikutasin vaistlikult oma kapuutis alla poole.
"Kes sa oled? Ma tunnen siit külast kõiki noori, kuid sind mitte!" ütles nõudlik hääl. Ma proovisin eemale kõndida, kuid tumemustade juustega noormees haaras mul randmest kinni. Ta vedas mu inimestest eemale, sügavamale metsa. Keset metsa oli lagendik, kus oli veel viis nooremat inimest. Kaks neist olid neiud, kuid ülejäänud noormehed. Nad võtsid minu ümber ringi. Mulle tekkisid külmavärinad.
"Võtame sult nüüd selle kapuutsi näo eest ära, mis arvad sellest?" küsis hääl, kuid oli ilmselge, et minu arvamus teda üldse ei huvitanud. Sisendasin endale, et nad on ka aind inimesed ning nad ei teeks mulle liiga. Kuid kõige tähtsam oli mitte nutma hakata. Oma nõrkusi ei tohtinud välja näidata! Nad tunneksid mu hirmu ja saaksid veel rohkem hoogu juurde.
Ta lükkas mu nägu katva riide eemale ning nad kõik astusid ehmunult sammu tagasi. "Sina peaksid olema siis Maurose koduloom. Sinust on palju räägitud viimaselajal."
Ma otsustasin selle kodulooma solvangu talle jätta ning surusin suu kinni. Ta astus mulle lähemale ning näpistas mind käest. "Kontrollisin, kas inimesed on ikka tahked. " Kõik hakkasid õelalt naerma. Nende liik ei tundunud mulle enam sõbralikena vaid õudsatena.
Üks suurem poiss tõukas mind ning ma kukkusin käpuli maha. Taas saatis minu alandamist naer. Otsustasin, et võin sama hästi ka maha istuma jääda ning lasta neil tunda end minust võimsamana. Kuid ka seda ei lastud mul teha. Mustade juustega noormees tõmbas mu püsti. Ta võttis mu lõuast kinni ja lausus: "Tegelt oled sa ju päris kenake." Kuid tema sõnade taga oli kuulda pilkamist.
"Artus, kas sa lööd minu venna silmarõõmule külge?" küsis lõbustatult Remi. Ta võttis maha kukkunud puu tüvel istet ning jälgis meid muiates.
"Sa pead minuga nõustuma, et ta on ilus, kuigi tal on miinuseid ka. Näiteks see, et ta on inimene."
"See on jah üks möödapääsmatu miinus. Mida sa üldse siin teed? Kas sa mitte ei pidanud toas end peitma, et sinusugune ei häiriks meie rahva elu?"
"Ma ei tulnud siia, et toas passida," ütlesin, tõstes lõpuks oma lõua ülesse poole. Viimane piisk oli, et ka Remi tuli mind mõnitama.
"Minu teada ei tulnud sa siia midagi tegema. Mu vend vedas su haletsusest kaasa."
"Ma ei pea seda kuulama," ütlesin ning hakkasin metsa poole minema, kuid suurem poiss hüppas mulle ette ning taas tõukas, kuid veel kõvemini. Ma lendasin suure hooga vastu maad ning terav kivi tõmbas käele sügava haava. Koheselt hakkas verd tilkuma. Valu tekitas silmade ette tähekesed, kuid ma hoitsin pisaraid tagasi. Panin näo vastu põlvi ning surusin hambad kokku.
"Kas sa jäid terveks?" kuulsin ühe tüdruku murelikku häält. Keegi proovis mu kätt ettevaatlikult sikutada, kuid ma raputasin oma käe vabaks. Ma ei tahtnud kedagi enam näha. Tahtsin vaid end koguda ning siis hiljem mõelda välja, mida edasi teha. "Lase meil aidata end!"
"Te juba aitasite mind piisavalt," tõstsin vihaselt pea ning ajasin end püst. Surusin keebi veritseva käe vastu. "Ma saan ise koju," ütlesin autoriteetselt ning sammusin metsa. Seekord ei takistanud keegi mind.
Peale mõningate minutite taipasin, et ma ikkagi ei osanud koju minna. Mets läks aina sügavamaks, selleasemel, et hõreneda. Olin kõndinud paarkümend minutit, kui nägin hämardumas metsas tulukest. Minu ees oli majake. Ma olin lootust kaotamas, seega ma ei kahelnud uksele koputades. Lävele ilmus vana naine. Ta vaatas mind sõbralikult ning astus kõrvale, lastes mind sisse. "Mu poeg tuleb kümne minuti pärast koju. Teeme nii kaua su käe korda ning siis ta saadab su tagasi koju. Su uus perekond juba muretseb!"
"Kuidas te seda kõike teate?" imestasin samal ajal, kui naine juba minu käele lehti sättis.
"Ma olen siinse linna parim selgeltnägija. Need noored ei ole halvad, aga neil on eelarvamused inimeste suhtes. Sina tood siia linna uusi häid tuuli."
YOU ARE READING
Legend
خيال (فانتازيا)Oli mees, kellega käis kaasas surm ja häving. Oli naine, kes ihkas seiklusi ja vabadust. Mehel ei olnud varandust ega kindlat peatuspaika. Tema olemasolu eitati, kuid ikkagi kardeti. Naise olemasolus ei kahelnud keegi, kuid vähesed tundsid teda. Mee...
