Jumal on surnud.
Ta suri sellel päeval, kui ma sind juhtmetesse mässitult,
toru suus, veel vaevu hingamas nägin.
Jumal on surnud.
Ta suri sellel päeval, kui ta elurõõmust pakatavalt inimeselt,
võttis ära aru saamis võime.
Jumal on surnud.
Kas selle pärast karistada õnnetuid hingi,
kui patusena nad paremuse poole
kindlalt on sammud seadnud.
Jumal on surnud.
Kas siis kõike teadja mehe enese hing
on üdini puhas?
Kes võtab neitsi emalt tema poja
ja nüüd aegade lõpuni laseb tal leinata?
Kes üldse toob ilmale lunastaja, kes peab kannatama?
Kes on oma olekuga rohkelt toonud sõdu, sest ta ise ei oska veel aru saada milline neist kõigist variantidest ta päriselt on?
Jumal on surnud.
Selleks, et saada taevariiki pead sa ennem käima läbi sitast ja kusest jättes seljataha maised rõõmud.
Jumal in surnud.
Sest need ainsad asjad millest rõõmu siin sitases elus veel tund saab, ongi need kõige halvemad.
Jumal on surnud.
Ning lõppude lõpuks võtab ta veel need ainsad inimesed, kes sulle korda lähevad.
Jumal suri seal palatis, kus veedad hetkel sa õndsat und.
