heart like yours [a.irwin]

Kahekümne seitsmes - miks ma ei või proovida ja olla jälle õnnelik?;

Kuidas teil kõigil läheb, pingviinid? :)

Tahtsin teid tänada, et HLYl juba 7000 lugemist täis! See on super :)

Ja nagu kas te ikka kõik mäletate, et paar osa tagasi pidutses Gerda koos Harry Stylesiga? HARRY FREAKIN STYLESIGA? Ma siiamaani šokis hahaha, Harry oli mu first love

Ma igatahes proovin uut asja, ja selle nimeks on vote goal. See pole mingi raske matemaatika, vaid lihtsalt iga chapteri lõpus annan ma teada, mitu vote peab kokku saama, et järgmine osa ilmuks.

Vaatab, kuidas sujub, eks :)

Aga nautige osa!

<><><><><><><><><><>

"Kaks klaasi majaveini, aitäh," ütles Tom ettekandjale ja too noogutas, minnes meile pudelit tooma. Olime Tomiga meie 'esimesel' kohtingul ning olime parasjagu kolmekäigulise õhtusöögi lõpetanud ja pean tunnistama, ma olin teda ja tema uhkeid kohtinguid tõesti igatsenud.

Tomis oli midagi, mis mind erilisena tundma pani. Ma tundsin, et keegi hoolis minust. Et keegi tahtis minuga olla just sellisena, nagu ma olen. Ta pani mind naerma, kui ta oma humoorikaid nalju tegi ja ta pani mu põsed õhetama, kui ta midagi eriti armast ütles. Tundsin end nii üle mitme-mitme kuu.

"Seega..." ütles Tom ja võttis oma äsjasaabunud veiniklaasi kätte, mina sama tehes.

"Seega?"

"Kas sa oled nõus... nagu, ma mõtlen, mõnikord...?"

Naersin, Tom oli närvilisena armas.

"Sinuga jälle välja tulema? Ma arvan küll, jah."

Tomi näole ilmus naeratus.

"Ma mõtlen, et miks mitte," lisasin,"miks ma ei või proovida ja olla jälle õnnelik? Miks ma ei võiks seda teha?"

Sisimas lootsin, et Ashton kuuleb seda, isegi, kui ta siin ei viibinud.

***

Gerda, tead seda reklaami, kus see naine ütleb, et ta tunneb, et ta maailm variseb kokku? Ma alati naersin selle üle, see ei tundunud loogiline. Well, nüüd tunnen ma täpselt sama moodi.

Mul pole isegi mahti korraliku tervitust kirjutada, vabandust. Aga ma alustan algusest peale, ehk rahunen maha.

Kui mina ja Pierre ta ema juurest tagasi tulime, olime me korralikult tülis. Möödus paar nädalat, aga me ei leppinudki ära. Kui asjad päris hulluks läksid, ei suutnud me Pierrega isegi ühes korteris viibida ja ta põgenes. Ei tea kuhu, eks? Oma fucking ema juurde, kelle muu juurde siis, see kuradi memmepoeg.

Nädal aega hiljem avastasin ma, et mul olid päevad hiljaks jäänud. Nojah, eks mina ja Pierre harrastasime pidevalt angry sex'i, lootes, et see meie tülisi parandab, kuid ega me ei suutnud aimata, et kaitsevahendid alt veavad.

Tegin testi ja mis sa ise arvad? Loomulikult olin ma sellest nannipunnist emaarmastajast kaabakast rasedaks jäänud. Türa, pole ikka veel maha rahunenud.

Üks asi on kindel. Need kuradi prantslased, eesotsas Pierre ja ta emmekesega, mu lapse ellu ei sekku, ta ei ole selliseid kannatusi väärt. Ja ma tegin otsuse, ma kolin tagasi Austraaliasse.

Arst ütles, et ma võin lennata, olen alles teist kuud rase, seega tulen esimesel võimalusel, kui ma paberid korda saan, tagasi koju.

Kui laps ära sünnib, saan lõpuks ülikooli minna ja hariduse saada. Selle vaheaasta võtmine oli suur viga, Ger, seda ma ütlen, märkamatult on ühest aastast juba saanud kaks.

Igatahes, hoiame ühendust ja loodan, et saan sind juba varsti näha.

Audrey xx
PS: Ma olen seitse kilo juurde võtnud, kui me kohtume siis no fat jokes, please

***

"Hei, Miranda, Stella," jalutasin elutuppa, "ma ei taha teie amelemissessiooni segada, aga kas te palun tuleks minuga Audreyle lennujaama vastu?"

"Miks sa ise ei sõida?" küsis Stella ja nad lõpetasid selle, mis neil parasjagu pooleli oli.

"Papsi Audi läks katki," krimpsutasin suud.

"Noh, meil pole peale amelemise midagi päevakorras, seega lähme, eks, Stella?" lausus Miranda, mu korterikaaslasest veidi entusiatlikumana tundudes.

"Fine," lasi Stella välja ohke ja nad tõusid.

"Ta lennuk jõuab neljakümne minuti pärast," lisasin ning tüdrukud võtsid oma tarvilikud asjad kaasa, sealhulgas Stella Jeepi võtmed ja suundusime korterist välja.

Stella istus rooli ja Miranda ta kõrvale, mina jäädes tahaistmele laiutuma.

Autosõit oli piinlikult vaikne ja kui see ükshetk talumatuks muutus, avasin suu: "Seega... kaua te koos olete olnud?"

"Aasta algusest, seega kohe saab seitse kuud," jutustas Miranda. Paratamatult tundus, et viimane oli nende suhtes just see naiselikum pool. Stella oli Mirandaga võrreldes kuidagi kinnisem, Miranda oli leplikum.

Ta oli meile juba pooleldi sisse kolinud, mitte otseselt, aga ta viibis põhimõtteliselt iga öö meie pool ja polnud ammugi enam lihtsalt 'külaline'.

"Oleme siin. Me ootame Mirandaga autos," ütles Stella otsustavalt ja ma ei hakanud vaidlema.

"Te võite vahepeal poes käia või midagi, pool tundi läheb kindlasti," pakkusin ning sellega väljusin autost, vaatamata, kas nad olid mu nõu kuulda võtnud ja minema sõitnud või püsisid paigal ja kavatsesid oodata.

Jalutasin ärevalt lennujaama uste poole. Nägin oma parimat sõbrannat peale aastat aega lahusolekut. Kartsin, et annan elevusest otsad.

<><><><><><><><><><>

Vote goal: 40

Kas tuleb ära? Kui viie päevaga ei tule, siis panen uue.