heart like yours [a.irwin]

Viiekümne kuues - meie korter?;

Kolm nädalat hiljem, 12. oktoober

"Me lähme, Gerda! Tüdrukud, öelge oma õele ja Bethile nägemist!"

"Tsau, Ger," jooksis Stacy minu ja mu tütre juurest läbi ja kallistas meid, siis juba esikusse tõtates.

"Ilusat koolipäeva!" hõikasin talle järgi.

Mia, mu teine õde, kes Stacy'st vaid paar aastat vanem oli, kõndis trepist alla, kandes silmatorkavat nabapluusi ning kilomeetrite kaugusele nähtavat meiki, sealhulgas punast huulepulka ning tumedat lauvärvi.

"Mia Thompson!" ehmatasin ära ja mu õde vaatas mind, mitte eriti hoolides, mis mul öelda oli.

"Milline sa välja näed! Tahad, et kõik näeksid su paljast kõhtu? Ja mine pese enda meik maha."

"Ma olen viisteist! Minuvanused on juba rasedad ning teevad narkootikume, ja mina kannan croptopi ja meiki ja saan õiendada?"

"Sa ei näe sugugi hea välja, seda ma tahan öelda. See on sinu enda huvides. Pane midagi korralikku selga ning näita oma naturaalset ilu, mitte ära pinguta üle."

"Tegele enda tütre kasvatamisega, mitte minu omaga, luuser." Sellega jalutas Mia elutoast välja ning lahkus ilma nägemist ütlemata.

Mida kuradit? Kas mina olin samasugune, kui ma pubekas olin?

Järsku tundsin ennast nii vanana, kuigi ma olin alles kakskümmend kaks saanud.

Mida ma oma eluga olin ära teinud? Ma olin lahutatud üksikema, kellel polnud mingisugust kõrgharidust ega peaalust peale oma vanemate oma. Mu üks õde ei sallinud mind ja kõikidel mu sõpradel olid oma mured ja elud, maailmaturneed ja nii edasi.

Mida mul üldse teha oli? Mis kuradi tulevik mind ootas?

"Emme," ütles Beth mu kõrval ning vaatasin alla, temale otsa.

Miks ma üldse kahetsesin midagi? Miks ma vaevusin mõtlema, mida oma tulevikuga teha, kui teadsin vastust? Milleks see kõik, kui mu tulevik istus mu silme all?

"Gerda!" kuulsin kedagi esikust hõikamas ning mu mõttemaailmast välja toomas, see keegi osutudes mu emaks.

"Te polegi veel läinud?" küsisin.

"Tahtsin sulle öelda, et postimees tõi sulle kirja."

"Püsi siin, Beth," ütlesin lapsele ning jooksin esikusse, võttes ema käest kirja ja uurides, kes selle küll mulle saata oleks võinud.

Kirjal polnud aga saatjat peal, mis oli kummaline. Kiri tundus raske, seal oleks nagu midagi sees olnud.

Ümbriku lahti teges, nägingi, mis kirja raskeks tegi. Seal oli kimp võtmeid. Mis see tähendama pidi?

Juures oli väike lipik, kuhu oli käsitsi peale kirjutatud aadress ning juurde kirjutatud paarilauseline tekst:

"Kuulsin sinust ja Tomist. Mul on kahju, Ger. Mul on kahju, et ta sinu ellu pidi tulema ja mul on kahju, et ma sinuga enne tuurile minekut ühendust ei võtnud. Aga ma olen aru saanud, et kui keegi sinust tõeliselt hoolib, teevad nad pingutusi, mitte vabandusi.