heart like yours [a.irwin]

Kuuekümne kolmas - võibolla kartsin tõde;

Ashtoni silmad kummitasid mind, millega ta mind oma verandal seistes piidles, kui ma taksosse istusin ning maja juurest ära sõitsin.

Sama siis, kui ostsin pileti esimesele lennule, mis San Franciscosse läks, kuna Floridast ei läinud ühtegi otselendu koju ja pidin sellepärast ümberistumisega reisi võtma.

Sain alles minu äkilisest minematormamisest täispildi, kui olin juba San Francisco - Sydney lennul.

Ma polnud isegi aru saanud, miks ma endast nii hullult välja läksin, kui kuulsin seda laulu. Võibolla kartsin tõde. Tõde, et meie kahe vahel polnud kõik läbi.

Loomulikult teadsin, et ma tundsin ta vastu midagi, ikka veel, peale pikki aastaid, aga arvasin, et Ash ei tunne enam nii, nagu vanasti. Arvasin, et ta tõesti tahtis olla koos Skyliniga, kuna nad olid tõepoolest olnud koos juba peaaegu viis aastat. Isegi mina ja Tom ei kestnud nii kaua.

Mu süda ütles mulle, et lahkumine oli kõige valem asi, mida ma teha sain. Et nüüd andsin ma viimase võimaluse käest.

Aga mu mõistus karjus, et võimalustega pidi olema kõik. Minul ja Ashtonil oli neid juba liigagi palju olnud ja välja polnud midagi tulnud. Pidin lõpetama selle surnud ringi ja ükskord temast lahti laskma.

Ma ei saa öelda, et ma olin üksik, kuna mul oli Beth, mul olid mu sõbrad ja mul olid mu vanemad ning mu väikesed õed. Ma ei olnud üksi.

Aga ma tundsin kadedustunnet, või - igatsustunnet -, kui nägin üksteisesse hullupööra armunud noorpaare kahekesi käsikäes tänaval kõndimas. Miks mul ei võinud seda olla? Miks ometi?

Ma tundsin ennast vanana, arvestades palju mu elus juba juhtunud oli (mitte, et ma kõike juhtunud kahetseks, kuna üheks tagajärjeks oli mu tütar), aga ma olin alles kakskümmend viis aastat vana. Mõned alles alustasid oma elu, kuigi ma tundsin, et kõik on juba nii kaua kestnud.

Ma lihtsalt ei teanud, mida teha.

Närisin oma küünt, kuna tundsin, et vajasin mingit rahustit. Kui ma väike olin, tegi ema mulle alati suhkruvett. Keset viieteiskümne tunnist lendu seda aga leida polnud.

Kontrollisin kella oma telefonil, mis näitas 23.40. Sydneysse saabumine pidi olema hommikul kell 8, seega oli perfektne aeg magama jääda.

Aga nagu ikka, mina polnud perfektne ja otsustasin hoopis tooli tagaseljal oleva ekraani peal vaadata mingit mu lemmikfilmi, mis seal valikus oli.

Mu sõrm peatus "Süü on tähtedel", aga ma olin niigi masenduses ja come on, ma ei suutnud hetkel Augustuse surma läbi elada.

Valisin hoopis midagi lõbusamat, milleks oli "Kariibi mere piraadid".

Lükkasin kõrvakad sisse ja panin klapid kõrva ning oojaa, need kaheksa tundi, mis oleksid pidanud kuluma magamisele, läksid "Kariibi mere piraatide" maratonile.

<><><><><>

Nonii, kes piletid sai kontserdile ja kuhu? :D