heart like yours [a.irwin]

Viiekümne seitsmes - kuhu sa enda meelest lähed?;

Kolm aastat hiljem

"Daisy, kas sa asendaks mind viis minutit, palun?" anusin oma kaastöötajat.

"No okei, aga tee kiiresti, juhataja võib iga hetk meid kontrollima tulla," ütles neiu mulle ja ma libistasin end kassa tagant välja, naeratades talle tänulikult ja siis joostes läbi poe riiulivahede ja laoruumi, kuni jõudsin tualetini.

Kui olin sees, sulgesin ukse ja panin selle lukku. Samal ajal, kui ma potil oma põit kergendasin, võtsin taskust välja oma telefoni, tahtes oma Facebookis uudistevoos kerida, kuna tööajal oli see keelatud, kuid ehmatasin ära, kui nägin kümmet vastamata kõnet Bethi lasteaiakasvatajalt.

Esimesel võimalusel valisin ta numbri ning helistasin, jube tunne sisse tekkides. Mille tõttu pidi kasvataja mulle kümme korda helistama?

"Oeh, jumal tänatud, et ma teid lõpuks kätte sain," ütles närviline naine teisel pool liini, aga ta ei olnud ammugi nii närvis, kui mina.

"Mis juhtus!?"

"Beth ja teised õpilased ronisid puude otsas ja teie tütar kukkus väga sandisti."

"Kas temaga on kõik korras? Mis temaga juhtus?"

"Ta kukkus vastu oksa ja ta kõhtu tekkis haav. Pole midagi eluohtliku, aga ta kaotas verd ja kiirabi viis ta haiglasse."

"Mida?" Tundsin, kuidas hapnik minust välja pumbati.

"Ta viidi St.Vincenti haiglasse..."

"Jah, jah. Aitäh teile," lõpetasin kõne ja jooksin vetsust välja, jalgadele valu andes.

"Kuhu sa enda meelest lähed?" küsis Daisy, kellest ma kiirustades mööda tõttasin.

"Mu tütar, ta on haiglas, ma..." seletasin õhinal, kuid Daisy vastas: "Sa kaotad oma töö, Gerda!"

Kuid mind ei huvitanud mingi miinimumpalgaga töö Dollar Kingis rohkem, kui mu tütar. Miski ei lugenud rohkem, kui mu tütar. Ta oli kõik, mis mul oli.

Ma jooksin poest välja ja hakkasin meeleheitlikult vaba taksot otsima, proovides hingeldades vähegi hapniku saada.

***

"Kuidas tal on?" pärisin medõelt, kes mu lapse palatist välja tuli.

"Kohe tuleb teiega rääkima Dr. Wales, ta annab teile kõigest teada," ütles ta ning kõndis minema.

Ta ei valetanud. Üks kolmekümnendates mees tuli kohe peale teda uksest välja ning ma vaatasin teda küsiva pilguga.

"Proua Thompson, teie tütre seisund on stabiilne," ütles mees ja ma lasin välja kergendusest ohke.

"Seega temaga saab kõik korda?"

"Jah, aga..."

ja ikkagi on mingi 'aga', mis kõik ära peab rikkuma.

"Aga et ta paraneks täielikult, peame me talle vereülekande tegema."

"Jaa?"

"Äkki me jätkame seda vestlust mu kabinetis? Et te maha rahuneks. Teie tütar saab terveks, proua."

Lasin välja raske ohke, kuid see ei kergendanud mu südant ja järgnesin mehele, kes meid tema kabinetti juhatas.

Ta istus laua taha ja mina tema vastu. Doktor avas mingi mapi, kus olid arvatavasti dokumendid mu tütre kohta.

"Kõige parem oleks lapsele loomulikult vereülekanne oma vanematelt, selle verega harjuks keha kõige kiiremini ära."

"Jah, loomulikult."

"Vabandage, proua, aga kas Bethany isa... on vaatepildis?"

"Me oleme lahutatud, ta elab Californias. Ma saatsin talle sõnumi, aga ma ei tea, kas ta saab tulla või ei. Mis siis? Kas ta peab tulema?"

"Ei, mitte seda. Ma lihtsalt ei saa ühest asjast aru."

"Millest nimelt? Asume asja juurde, palun."

"Teie veregrupp on A, teie eksabikaasa oma AB ja teie tütre oma 0."

"Kas midagi on valesti?"

"See on meditsiiniliselt võimatu. Kas Bethany on lapsendatud?"

"Miks te midagi sellist arvate!?" ehmatasin ära. "Ma kandsin teda üheksa kuud ja vaevlesin kaheksa tundi sünnituse käes. Kuidas ta peaks olema lapsendatud?"

"Teie võite Bethi ema olla, kuna A veregrupiga inimesel võib tulla 0-verega laps, aga teie tütre isa, Tom, ei saa olla tema isa. Ta on AB. AB veregruppiga inimeste lastel ei saa kuidagi olla 0'iga laps."

"Te tahate öelda, et ma ei tea, kes Bethi isa on?"

"Andke andeks, aga ma lihtsalt... Kas on absoluutselt mingigi võimalus, et teie lapse isa on keegi muu kui Tom Pettyfer?"

Avasin suu, et vaielda, kuid arst sekkus vahele: "Palun lihtsalt mõelge selle peale."

Vastu tahtmist, kaalusin kõiki viise, kuidas saaks üldse keegi teine Bethi bioloogiline isa olla. See oli ju võimatu. Ma ei olnud mitte kellegi teisega viis aastat tagasi olnud, kui ma rasedaks jäin. Ajude kragistamine ei toonud mingit tulemust.

"Ei, Tom peab olema..."

Kuid mu mõistusele meenus miski ja hoidis mu keelt tagasi.

See ei saa ju võimalik olla...

"Audrey pulm."

"Vabandust?" ei kuulnud dr. Wales mu sosinaid.

"Bethany isa... ei ole Tom."

See oli Ashton.

<><><><><><><><>

QOTD: Mis on siiamaani olnud su lemmikosa siin raamatus?

Minu lemmikosa on ilmselt... okei see jutt on pikk olnud, aga mu lemmikosad olid need, kus Gerda ja Ashton alles kooli lõpetasid. Nad olid nii noored ja muretud siis :D