heart like yours [a.irwin]

Kolmekümne seitsmes - õhtu enne vol.2;

Kutid, ma tahan lihtsalt mainida, et ma olen nii kurb, et Heart Like Yoursist juba pool läbi on :( Ma ei taha, et see kunagi lõppeks :( Ja ma oleks varem uue osa avaldanud, aga ma värvisin oma juukseid. #ebavajalikinfo

<><><><><><><><><>

"Audrey! Kus ta on?" hüppas Luke autost välja ja vaatas mind juhminud pilguga.

"Istub kõnniteeserval," näitasin sõrmega neiu asukoha suunas ning kõndisin tormavale Lukele järele.

"Kuidas sa end tunned? Kas sul on midagi vaja? Kas sa tahad, et ma toon sulle..."

"Luke, rahune maha," ütles Audrey ja pani käed oma kõhule. "Tuhud on iga seitsme minuti tagant ja enesetunne on hetkel veel hea, võibolla ärev. Sinu närvilisus ei aita muidugi kaasa. Ja ainuke asi, mis ma tahan, on see, et sa mu haiglasse viiks."

"Jaa, loomulikult, me oleme Ashtoni autoga," seletas Luke ja aitas Audreyl tõusta. Mina neelatasin, ma ei olnud isegi Ashtonit märganud. Ash oli autost juba väljunud ning läks samuti Audreyt aitama ja isegi ei öelnud mulle midagi. Võibolla oligi nii parem, ta oli mind siiski vähem kui kakskümmend neli tundi tagasi suudelnud. Ja mul olid juba vähem kui kahekümne nelja tunni pärast pulmad.

"Tuled?" kuulsin Luke küsimas, sest olin abitult keset tänavat seisma jäänud.

"Jah," ütlesin ning kiirustasin autosse, olles sunnitud istuma juhi kõrvalistmele, mis oli ühtlasi Ashtoni-kõrvaline koht, kuna Luke ja Audrey hõivasid tagapingi.

"Kena kostüüm," avas Ashton viimaks suu kui neljakesi autos olime, nii, et ainult mina kuuleks, mille peale ma silmi keerutasin. Mul polnud ta sarkasmiks tuju. See polnud minu süü, et ma nägin välja nagu fucking playboy jänes, mul polnud valikut.

"Pea vastu, Audrey, me oleme kohe varsti haiglas," sõnas Luke, enne kui Ash masina tööle lükkas.

***

Kõndides mööda haiglakoridori, pilk telefoniekraanil, saatsin Jeanile ja teistele selgitamiseks sõnumeid, miks me Audreyga ära kadusime ning et me pidime esialgu haiglasse talle toeks jääma.

Meil polnud hetkel aimugi, mis Audreyga toimus ja kas sünnitus juba algas, aga õnneks oli Luke talle toeks. Mina ja Ashton sõelusime üksteisest aga alalõpmata koridoris mööda, teineteisele sõnagi lausumata.

"Gerry?" kuulsin segaduses Tomi häält, kes nurga tagant ilmus ja minu poole jooksis.

"Hei," proovisin näole naeratuse manada. "Kuidas külalistega on?"

"Mis sa nende pärast muretsed, kuidas teil on? Kas laps on sündinud?"

"Ei, mitte veel, vähemalt meie teada," vastasin ning panin käe Tomi õlale, lisades: "Sa peaksid tagasi minema, vaatama, et mõisas kõik sujuks. Ma ei saa Audreyt jätta."

"Oled sa kindel? Sa peaksid ise ka välja puhkama."

"Minuga on kõik korras, ma saan hakkama. Tegelt ka," kinnitasin talle ning kallistasin oma kihlatut, enne kui ta mulle nõrgalt naeratas ja mu silmist kadus. Lasin välja ohke ja jäin sihitult enda ette vaatama.

"Millal sa oma riietuse ära veel jõudsid vahetada?" sõnas Ash mu selja tagant. Kulm kipras, istusin pehmele pingile ning kutt tegi seda sama.