Maffiabossi tütar

I OSA

Lydia

Kell seinal lõi just täis tundi, kui mu meeletult vastikud vanemad maja uksest sisse astusid ja teatasid, et me peame minema hakkama.

Kuhu? Sinna põrgusse, mis asub kõikidest võimalikest suur linnadest sadade kilomeetrite kaugusel ning kus õpivad kõik ebanormaalsed õpilased, mida mina kohe kindlasti ei olnud. Ma ei saanud aru, miks mind sinna oli vaja panna. Need üksikud peod ning mõned pahandused olid tühi asi, aga mu vanemate jaoks..huh, see oli nende jaoks maailmalõpp.

''Mhmh.'' kostus minu suust ainult mõmin ja ajasin end võimalikult aeglaselt diivanilt püsti ja sulgesin võimalikult aeglaselt televiisori. Ma teadsin, et see ärritab neid, aga nad ise ju põhjustavad seda.

Mul oli nende vastu respect seniks kuni nad selle uudise teatavaks tegid ja ausalt, mind ei huvitanud absoluutselt enam nende heaolu nüüd.

''Palun liiguta end kiiremini Lydia.'' kraaksatas mu ema, mille peale ma talle ainult ükskõikse naeratuse saatsin. ''Su asjad on nüüd autos.'' sõnas mees, kes uksest taas sisse astus, arusaadav, et mu isa. Turtsatasin.

Loivasin, mis ma loivasin, kuid üks hetk ma siiski autos istusin ilma, et ma oleks saanud hüvasti jätta enda mõne üksiku sõbranna ja parimatest parima poiss-sõbraga, aga ma teadsin, et nad tulevad nii kui nii mulle järele, vähemalt nii ma lootsin.

''Pane enda turvavöö kinni.'' sõnas isa, mida ma ka ülimalt aeglaselt jälle tegin, see küll säästis ainult mõned üksikud sekundid, aga vähemalt sedagi.

Kui kõigi turvavöö kinni oli alustaski auto sõitu selle ''salapärase'' kooli poole.

Tõmbasin tagi taskust enda telefoni ja trükkisin kallile poiss-sõbrale kurva uudise saates selle ära ning jäädes tema vastust ootama, mis tuli mõni lühike minut hiljem.

''Kallis, kas sa pakkisid kõik vajalikud asjad kotti?'' küsis ema mõne hetke pärast. Naeratasin mõrult ja vastasin ''Üks kott bensiini, koos kanistritega, üks kott lõhkeainet, pool kotti tikke ja pool kotti alkoholi. Tundub, et jah.'' Naine saatis mulle selle peale pahaks pandava pilgu ja oma kõige mõruma näo, mis alates väikesest peale mulle palju nalja pakkunud oli. ''Mis ma siis sinna panema oleks pidanud? Igale uuele koolikaaslasele tahvel šokolaadi või? Jääb ära.'' turtsatasin pilgu aknast välja keerates.

Otsisin kotist, mis minu kõrval oli kõrvaklapid ja ühendasin need telefoniga. Muusika käima pandud asusin ma nüüd oma kutile kirjutama vastust sellele, mis ta kirjutas. Ta lubas, et päästab mu sealt nii ruttu kui saab, kuid eks seda näi, ta on tegelikult mulle palju asju lubanud, aga ei ole seda täitnud.

Ära vastatud, siis haigutasin magusalt ja sulgesin end mõnusalt vastu istme seljatuge toetudes silmad ja peagi ka muusika saatel uinusin.

*

''Lydia Faith, me oleme kohal.'' patsutas ema mulle vastu õlgu. Avasin silmad neid kissitades ja mulle jäi silma suur natukene lossi meenutav maja ema seljataga.

''See peab olema uni.'' torisesin ma pahaselt, kuna sinna ma küll ausalt minna ei taha. See nägi välja pigem tondiloss, kui kool.

Avasin vastumeeleselt enda turvavöö ja astusin autost välja tõmmates käega läbi enda natukene sassis pruuni ja blondi segu juuste.

Ümber ringi vaadates tuli välja, et me päris külakolkas ei olnud. Liikumas oli näha inimesi ning kaugemalt paistis ka suurema sildiga mingi pood ja ka mingi pargi moodi asjandus. Haigutasin käe varjus ja panin kinni muusika, mis taas mu kõrvaklappidest kostuma tahtis hakata.

Tõmmanud enda spordikoti autost välja ja võttes pagasiruumist ka enda suuremat sorti kohvri suundusin ema ning isa järgi kooli välisukse poole. Noored, kes juhuslikult kooli õuel istusid jälgisid meid terve aeg.

Mind see häiris, kuid sain aru, et emale see ei meeldinud, kuna ta sosistas midagi isaga. Ilmselt sellest, kui ebaviisakad ja harimatud noored siin on.

Astunud sisse majauksest vaatas meile vastu laialt naeratav vanem naine. ''Tere. Teie olete Proua ja Härra Jones? Ja tema on teie tütar?'' küsis ta ja ma olen kindel, et hakkasin teda nüüd vihkama. Miks küsitakse ''Ja tema on teie tütar?''? Ma olen ju välimuselt neiu, kuidas ma saaks siis poeg olla?

''Ei, ma olen nende poeg.'' teatasin valjult ja sarkastiliselt. Ma olin juba otsekohene, mis seal siis ikka. Naine vaatas mind veidi imeliku pilguga, tegelikult on veidi natuke valesti öeldud, sest ta nägu oli nagu ma oleks viimane idioot.

''Lydia palun käitu viisakalt.'' manitses ema mind, mille peale ma talle külmalt muigasin. ''Ma räägin sinu vanematega ja ajame paberid korda. Lisanna näitab sulle su toa ette.'' sõnas direktriss ja suunas korrektselt riietatud neiule, kes meist kaugemal seisis.

''Selge boss.'' sõnasin end ümber pöörates ja kotti järel vedades neiu juurde jõudes. ''Kas see on mingi vormi riietus või sa vesekene oled siis pahade laste sekka vihku varastamisega ära eksinud?'' küsisin. ''See on koolivorm, kahjuks. Täielik põrgu kostüüm.'' sõnas neiu mulle kulme kergitades vastu. Mulle hakkas ta meeldima.

''Ma loodan, et me jagame tuba, sest need jõllitajad mulle ei meeldi.'' sõnasin talle kerge naeratusega. ''Jagamegi.'' naeris ta vastu ja hea, et ma õnnest käsi plaksutama ei hakanud.

Kõndisin tema järgi kuhugi kaugele kooli teise otsa, kust hakkas ühiselamu osa.

''Poisid ja tüdrukud eraldi? Nalja teete või?'' küsisin nina krimpsutades. ''Ära muretse, sinu pärast rikuvad poisid kõik reeglid ära.'' müksas ta mind. ''Mulle see meeldiks, sest ma saan alatasa poistega paremini läbi.'' sõnasin ja peatusin, kui ta ühe toa ukse juures peatunud oli.

Ta avas ukse ja astusin tema järel tuppa.

''Kas see oligi selline või sa oled ümber teinud?'' küsisin, kui vastu vaatas normaalne ja täitsa korralikult sisustatud tuba.

''Tegin ümber ja sebisin tuttavate kaudu siia ka külmkapi ja teleka. Ma ei taha nende ennast korralikuks tegevate isikutega ühes ruumis telekat vaadata.'' lausus ta ja sulges ukse. Tõmmates vormi kleidi endalt seljast. Ma arvan, et mõnigi poiss oleks hetkel tema juurde tormanud ja ta igale poole kaasa kutsunud.

''Tead, see kleit teeb su kohtuavaks, aga muidu sa oled äge ja kena.'' laususin. ''Ma tänan.'' naeratas ta vastu.

''Siin on mingi bosside värk ka muidu?'' uurisin enda kotti voodile visates ja vaadates hetkeks aknast välja, kus laius mets. ''Nagu igas koolis, üks liider ja kaks jälitajat.'' kinnitas ta. Noogutasin, nemad tuleb siis ilmselt esimesena paika panna.

Neiu tõmbas endale selga suuremat sorti pluusi ja jättis jalga koolivormi kuuluvad põlvikud ning viskas end oma voodisse pikali klõpsates käima teleka. ''Riided võid kuhugi minu omade sekka visata.'' sõnas ta.

Kehitasin õlgu ja avasin kapi hakates ka enda riideid sinna lisama. Lõpuks see tehtud ja kotid igast varandusest tühjad lükkasin need voodi alla.

Eemaldasin jalast enda tanksaapad ja läksin Lisanna voodi juurde käskides tal teha ka mulle ruumi, sest tundus, et siit on siiski telekale kõige parem vaade.