Maffiabossi tütar

XXXVIII OSA

Roomanumbrid lähevad päris pikale juba, hahaha :D 

Lisanna

''Ma olen täiesti kindel, et nad on täpselt selles samas kohas, kus nad olid eelmine kord.'' sõnasin juba neljandat korda, mille peale kõik siiski nõus ei olnud, ajades ühte ja sama joru. 

''Keegi pole nii loll, et jälle sinna viiks ju.'' sõnas Adam selle peale. 

''Jah, aga piisavalt tark, et teada, et teie sugused lollid ei otsi esimese asjanad neid sealt, sest arvavad, et keegi poleks nii loll, et neid sinna viia.'' sõnasin silmi pööritades. 

''Selles on point olemas küll.'' sõnas Simon selle peale. 

''Oh, jumal tänatud, keegi vähemalt hakkab mõikama.'' plaksutasin vaikselt käsi. 

''Keegi meist tegelikult ju ei mõelnud peale Lisanna, et nad võiks seal olla, kui nüüd täiesti aus olla.'' sõnas kutt lisaks. 

Naeratasin tänulikult tema poole. 

''Okei, lähme vaatame siis sinna või noh üritame.'' ohkas Adam selle peale. 

''Kas kõik on koos muidu?'' küsis Marcus. 

''Jah, peaks all olema. Ja vanemad tulid Venemaalt kohe tulema, kui kuulsid.'' sõnas Adam. 

''Jumal tänatud, et olete otsustanud mind kuulama hakata.'' naeratasin selle peale. 

Liikusime kõik alla korrusele. Marcus mulle teistele mitte nähtavalt revolvri, sest teadsime ilmselt mõlemad, et Adam seda ei lubaks. Peitsin selle koha oma püksi värvli vahele ja tõmbasin dressika peale. 

Loodetavasti ei näe seda sealt keegi, või noh vähemalt Adam. 

''Nii kõik, lähme siis, kõik bussidesse.'' hõikas Adam all korrusel käsu, peale seda hakkas täielik sagin pihta ja üsnagi kiirelt olid kõik autobussides, mis mahutasid kõik hästi ära. 

Otsustasime, et lähme kõik erinevat teed mööda, siis ei ärata see mitte mingit kahtlust. 

Selle tõttu lahkus esimene auto kohe. 

Mina, Adam, Marcus ja Simon istusime tava autosse, sest pidime läbi kesklinna minema ja tavaliselt keegi nii hilja enam sellise bussiga ei liikunud nagu teistel oli. Oleks kahtlane olnud. 

Kõik olid lahkunud, kui Adam nüüd maja kaitse alla pani olles enne kõik üle kontrollinud, et jälle ühtegi halba üllatust pärast ei oleks. 

Peagi olime ka meie liikluses. 

''Peame ilmselt kambaga peale lendama.'' sõnas Adam auto roolist. 

''Ma arvan, et nii on kõige kasulikum jah. Vähemalt see kord. Nad on kahekesi seal ja pealegi ei tea, mis olukorras.'' sõnas Simon vastu. 

''Tõsi.'' nõustus Marcus. 

Aknast välja vaadates möödusid tänava tuled kiiremalt, kui peaks, andis tunda, et Adam kihutas. Lootsin, et midagi ei juhtu, sest kui meie kohale ei jõua, siis midagi ka ei toimu. 

Silmad tahtsid sulguda, aga ei saanud seda endale lubada. Sundisin need lahti ja kinnitasin, et peagi, kui Dom ja Ly vaba, siis saame kõik jälle puhata. 

''Väsinud jah?'' küsis Marcus mu kõrvalt. ''Jap.'' noogutasin talle vastuseks. 

Nägin, kuidas Adam tahavaate peeglisse vaatas ning muigasin selle peale. Ta kuuleb ka kõik ära. 

''Peagi on kõik läbi.'' sõnas Adam pilk taas tee peale suunatud. 

Muigasin selle peale, sest mõtlesin täpselt sama. 

Peagi seisime autoga natukene tuttavast majast eemale, et mingit kahtlust mitte äratada. Nad olid kohati hea koha valinud. Täpselt maja lähedal oli pime nurk, kust oli hea vaade sellele, mis maja läheduses toimus. 

Üks haaval jõudsid kohale ka autobussi stiilis bussid. 

''Marcus, helista Loganile ja Henryle.'' ütles Adam käsu. Sellel hetkel oli nii imelik vaadata ja mõelda, et ühel hetkel nad olid head sõbrad ja teisel hetkel oli Adam nende ülemus ning jagas neile käske. Neil ei olnud selle vastu samuti midagi. 

Marcus tegi, mis kästud ja pani telefoni valjuhääldi peale. 

''Nii, teeme hetkel nii, et seisame natukene aega ja jälgime, mis toimub, kui üldse midagi toimub ja kui ma annan käsu, siis kõik koos,'' sõnas Adam, tehes korraks hingamis pausi ''plaani järgi lahkume autodest. Selge?'' Kuulda oli nõustumise häält. See ajas ka veidi segadusse, sest nii palju erinevaid ja võõraid hääli. 

''Miks me kohe ei võiks?'' küsisin. ''Sest me ei tea, kui palju neid seal olla võib ja parem on teada, kas väljas on liikumist.'' sõnas Adam. 

Just siis avanes ka maja uks. 

''Mis ütlesin.'' sõnas Adam ja tõmbasime kõik autos pead alla poole, aga nii, et siiski näeks. 

''See on Colin.'' sosistasin vaikselt. ''Oled kindel?'' küsis Adam. ''Täielikult.'' pomisesin. 

Kutt seisis väljas, suits käes ja vaatas ringi. 

''Ta käed on verised.'' sõnasin ehmunult. 

''Ma usun, et me kõik näeme jah seda.'' vastas Simon selle peale. 

''Ausalt olles, ma ei taha teada, mis Lydia ja Dominic hetkel tunnevad.'' sõnasin.