Maffiabossi tütar

XXV OSA

Head uut aastat!!
Lydia lugu läheb siis edasi, head lugemist! :3
________________________

Lydia

Tuppa jõudes võtsime väikse hingamis pausi ja hiilisime siis garderoobi poole.

Valisin nii kaua välja Simoni numbri.

Võtsid ainult mõned hetked kui ta vastas, uniselt aga siiski.

''Adam mida sa tahad, tead ka mis kell on?'' urises ta vihaselt telefoni.

''Simon, nad on hädas, keegi on majas või maja ümber või midagi on.'' üritasin kuidagi selgitada, miks teda nii hilja öösel tülitatakse.

''Oot Lydia, mis mõttes hädas?'' ta hääl teravnes ning oli kuulda, kuidas ta voodilt tõusis ja tegutsema hakkas.

''Me vaatasime Dom'iga all telekat, kui kuulsime väljast mingit sahinat ja siis nägime mingit meest põõsa taha jooksmas, olen täiesti kindel, et me ei näinud midagi valesti.'' seletasin ruttu ilma ühegi pausita, mis mind pärast hingeldama pani.

''Lydia, pane rahulikult telefon käest ja kõne kinni.'' kostus mu selja tagant tuttav hääl.

''Blark, mida kuradit..'' sõnasin taha vaadates.

Lis lamas teadvusetult maas, mis pani mind kohmetuma.

''Pane telefon käest ja tule vabatahtlikult kaasa, ma ei taha sulle haiget teha.'' sõnas ta leegitsev pilk silmis.

Enne, kui telefoni käest panin karjusin ''Simon tee ruttu, helista vanematele.'' ning sain selle eest korraliku obaduse kuklasse.

*

Ärgates tungis mulle ninna vastik kopituse lõhn. Esmalt silmi avades oli kõik udune ning peale teist üritust hakkas kõik mu ümber teravnema.

See kopituse hais ei üllatanudki mind, sest ma viibisin kuskil keldris.

Tundsin kuidas käerauad käte ümber soonivad ning liigutada üritades sain aru, et olin omakorda veel külma vee toru külge aheldatud.

Muukimiseks olid mu käed liiga tuimad, sest jahedus mis õhkas torust tegi selleks oma tööd.

''Hallo, kas keegi kuuleb mind.'' karjusin nii kõvasti, kui mu hääl võimaldas.

''Hallllllooooo!'' lisasin kohe sinna otsa.

Trellide taha ilmus pikemat kasvu meeste rahvas, kellel oli ilmselt rohkem muskleid kui Dwayne Johnsonil ja uskuge sellel mehel on palju muskleid.

''Kuulge see printsess ärkasin siin.'' sõnas ta, ilmselt seal oli veel mõni valvur.

''Kuule, ta näeb täitsa hot välja. Kust boss ta sai?'' ilmus nüüd teine peaaegu samasuguse keha ehitusega mees ta kõrvale, kuid olles kordades lühem. Ta nägi välja nagu musklis päkapikk.

''Pidavat Vega olema.'' sõnas see double Dwayne. ''Tegelikult? Kas ta jamasi ei karda sellepärast?'' küsis päkapikk selle peale.

''Kuule musklis päkapikk ja double Dwayne äkki kutsute selle munni siia ja teete talle selgeks, et tal on varsti siuke pask kaelas, et ta ei taha siis enam isegi mitte elada.'' sõnasin ülbelt.

''Ma pole päkapikk.'' käratas lühem mees mulle vastu. See pani mu meeletult naerma.

Nägin temas raevu kasvamas, kuid ta ilmselt hoidis end tagasi, et see minu jaoks puuri uks avada ja mulle kallale tulla.

''Ma lähen kutsun Blarki.'' sõnas ta hoopis ning kadus mu vaate väljast.

''Kuule, kuidas sa nii suureks kasvasid? Su isa oli Hulk?'' küsin ennast lõbustatult tundes.

''Ole vait.'' sõnas ta selle peale teravalt.

''Just naersid selle üle, mida ma päkapikule ütlesin ja nüüd polegi enam nii hea tuju?'' küsisin muigega.

''Ole vait, ma vist nagu ütlesin juba.'' kordas ta jätkates oma terava hääle tooniga.

''Sa peaksid rohkem rohelist kandma, siis sa oleks rohkem oma isa moodi.'' jätkasin siiski ma oma nalja tujuga.

Kuulsin ukse käimist.

Peagi seisis päkapikk ja see nii nimetatud boss mu ees.

''Noh Blark, ajugeenius, su surmani on jäänud veel umbes 24 tundi.'' sõnasin kulmu kergitades.

''Ära ole endas nii kindel printsess, varsti sa ei mäleta enam oma enda nimegi.'' sõnas ta irvitades.

''Ma mäletan surmani oma nime.'' turtsatasin.

Ta võttis taskust mingi süstla taolise asja ja märkasin seal sees sillerdamas sinakas rohelist ollust. ''Usu mind, et peale seda kindlasti mitte.'' irvitas ta vastu ''Piisab vait kolmest süstist ja sa oled unustanud, kes sa oled, kust sa tuled, milline su elu minevikus olid.''

''Nad leiavad mind ennem, kui sa seda teha suudad.'' sõnasin kindlal häälel, kuid mu sisemus oli õõnsaks tirinud.

''Oh Lydia, ära peta ennast, ma juba näen seda hirmu su silmis.'' sõnas ta ning lahkus, mehed tema järel.

Toetasin pea vastu seina ja oigasin.

Miks nüüd? Miks praegu? Mina küll surra ei taha ja ei kavatse ka.

Silmasin ruumis ringi ja nüüd mind üldse ei huvitanud kui külmad ja tuimad mu käed olid, ma pidin siit pääsema.

Viisin pilgu oma teksapükstele ning mulle meenus mu enda telefon. Panin selle toas endale esimesse taskusse, kui hästi läheb, siis see on endiselt seal, kui mitte, siis olen ma täielikus jamas.

Kõverdasin jalgu ja nägin, kuidas taskust paistis välja telefoni üks osa. Jumal tänatud.

Aga nüüd oli üks suurimaid probleeme, kuidas see sealt kätte saada.