Maffiabossi tütar

XXVI OSA

Ma ei tea miks, ma selle praegu alles üles panen. Aga no ma ei tea, peale seda vastikut toidukaubaõpetuse õppimist süda ütles, et tee midagi head ka vahelduseks, pane üks osa üles! No eks nautige teie siis! :D 
(PS! Toidukaubaõpetus tapab :D)

Lisanna

Istusin vaikides elutoa diivanil, kui kutid midagi arutasid ja Lydia vanemad neid kõrval seistes kuulasid. 

Ma ei osanud midagi teha ja parem oligi, et ma midagi ei teinud, sest tõenäoliselt poleks ühestki sellest asjast kasu olnud. 

Võpatasin, kui telefon, mis mul käes oli põrisema hakkas. 

Vaatasin telefoni ekraani ning mööda mu selgroogu roomas üles külmavärin. 

''Lydia helistab mulle.'' pomisesin üle suu, kui vaikne ka see polnud oli kõigi pilk lõpuks siiski minul ja Adam istus mu kõrvale. 

''Võta vastu.'' sõnas kutt ning seda ma tegingi, samuti panin ma selle ka valjuhääldile. 

Hääli ega midagi kuulda ei olnud, telefonitsi valitses täielik vaikus välja arvatud sahin. 

Kuulda oli ukse kinni löömist ja see järel väga vaikseid samme, telefon ei mänginud kõike õigesti välja. 

''Kuule päkapikk, kus me oleme?'' kuulsime kõik nüüd Lydia häält. 

''Ole vait või boss võtab su kohe ette.'' vastas meessoost mehe hääl. 

''Ta tahab, et me telefoni jälitaks.'' sõnas Simon midagi kahtlemata. ''Simonil on õigus.'' nõustus Dom temaga. 

"Tegutsege siis. Ruttu." sõnas Lydia ema selle peale. Tema oli meist kõigist vast kõige rohkem mures ja aus olle siis kõik olid väga-väga mures.

"Adam," pomisesin vaikselt "kas mina olen süüdi, et Lydia kadunud?"

Adam vaatas segaduses pilguga mulle otsa. "Issand Lis, sa pole selles süüdi, sa ei pea sellepärast muretsema." naeratas ta mulle kindlalt.

"Aga ma olin tem.." tahtsin öelda, aga Adam katkestas mind "Sa pole tõsiselt süüdi, sa ei näinud kui ta sind ründas."

Ohkasin.

"Ta on tunnelites, asukohaks näitab linna teise otsa." sõnas üks nende it ekspertidest.

"Ma loodan, et temaga on kõik korras." sosistasin vaikselt.

"Kindlasti on." noogutas Adam.

"Kuidas me siis teeme?" uuris Adam, siis nende isa ja isa töö alase partneri poole vaadates, kelle nime ma ei mäletanud, aga teadsin, et tegu on Domi isaga.

''Kambaga me kohe rünnata ei saa, sest me ei tea täpselt, kus ta on ja milles asi, selleks on meil vaja kedagi, kes end sisse poetab sinna.'' sõnas Adami ja Lydia isa. 

''Mina võin see vabalt olla, sest nii kui nii tal hull arved klaarida minuga.'' pakkus Dom end vabatahtlikuks. 

''Mulle ei meeldi see mõte, aga sa vast oleks ainus.'' sõnas ta isa mõtiskledes. 

''Lisanna sa tead midagi Blarkist?'' uuris Ly ema. 

''Ma tean, et Lydia oli temaga parim sõber, siis kuna Blark avaldas meeldimist, siis nad oli koos, aga enne seda kõike oli nende sõprus juba hukule määratud, seega polnud suhtest midagi head oodata. Blark pettis ja nii edasi.'' sõnas nii palju teadsin. 

''Aga sa midagi täpsemat pole kuulnud?'' uuris ta detailsemalt. 

''Ei ole. Ta ei räägi enda elust ja sellistest asjadest väga palju.'' sõnasin õlgu kehitades jättes ära kasutamise teema enda teada, kui Lydia peab seda oluliseks räägib ta seda ise seda nendele kellele tahab. 

''Oh jah, miks me üldse ta sinna elama pidime saatma.'' ohkas naine rahutult ning vaatas murelikult aknast välja. 

''Emps, sa pole milleski süüdi, see oli talle parem, eriti sellel ajal mis oli too hetk.'' sõnas Adam tõustes ja ema juurde minnes. 

Ta näis olevat parim poeg keda tahta. Vähemalt minu silmis. 

Alati ema ja isa jaoks olemas, käib nende radade mööda ja kõike. 

Lydia tundus pigem kõrvale kalduja, oma moodi tegija, keegi kes on värvikam ja oma fantaasia ning nõudmistega. 

''Dom, kuidas siis mõtled sinna minna?'' uuris ta isa. 

''Lihtsalt satun nii öelda nende silme alla, sellest piisab, eriti kui ma üksi olen.'' sõnas kutt. 

Kõik noogutasin selle peale arusaadavalt. 

''Aga kui see ei toimi?'' uuris Adam selle peale kahtlustavalt. 

Ta vist ikkagi ei olnud selles kõiges nii kindel. 

''Siis ründame lihtsalt peale, sest muud valikut meil ei ole. Vaevalt nad Lisanna võtavad, kui seegi kord üles jätsid ja Adam neile nii palju huvi ei paku.'' sõnas Dom endale kindlaks jäädes. 

Polnud teda ammu nii kindlana näinud. 

''Teeb siis nii.'' noogutas Domi isa pead, ta vast leppis sellega. 

''Ma lähen siis juhuslikult autoga selle maja juurde või kuhugi selle kandi lähedale ja mängin eksinut, tõenäoliselt on neil turvakaamerad, ma informeerin teid sellest, saate sisse häkkida ja edasi peaks juba asi lihtsam olema.'' sõnas kutt lisaks. 

Mõtted ja reeglid paigas asusid kõik tegutsema, mina endiselt diivanil istumas. 

Tundsin end nii ebavaliku ja abituna, see tundus lausa kahtlane. 

Ajasin end diivanilt püsti ja suundusin trepi poole, et üles enda või Lydia tuppa minna. 

Trepi peal peatas mind Adam, kes viivuks oma huuled mu huultele surus ja ütles, et ma ei muretseks. 

Ilmselgelt oli palju lihtsam öelda, kui seda tegelikult teha. 

Kõik olid endas nii kindlad siin, aga mina polnud harjunud selle kindlusega, ma isegi ei tundnud end siin majas piisavalt koduselt. 

See kõik oli nii segane. 

Naeratasin ja noogutasin kutile selle peale ja nii nad siis kõik koos lahkusid, majja jäi ainult mina ja Lydia ema, kes köögis laua taga istus ja ootas. 

Suundusin trepist üles ja peatusin Lydia toa ukse juures, tõstsin käe lingile ja tahtsin tuppa siseneda, kuid mõtlesin koheselt ümber. 

Teadsin, et neiule see ei meeldiks, kui ta seda teada saaks. 

Seega keerasin otsa ringi ja läksin oma tuppa. 

Viskasin voodisse pikali ja peagi vajusin tahtmatult unne. Kõik oli ära kurnanud. 

Apppppppi 77 vote eelmine osa, oh issand, parimad olete ka veel lisaks! :* 

Musid kallid paid!