Maffiabossi tütar

XXXI OSA

Dominic

Majja tagasi jõudes olid mõtted paksult igale poole end laotanud, et tüdrukute tervitus jäi selja taha ning ees ootas pikk arutlus.

Blarki reeturlik kamba liige oli paotanud suud selle osas, et meie seas reetur ja keegi ei osanud arvata kes.

Vähemalt oli nii palju infot, et ta oli lähedane Lydiale, Lydia usaldas teda ja saadi hästi läbi. Samuti see, et tal oli võimalus täielikult tüdruk enda käpa alla saada.

Väga raske oli kedagi kahtlustada ja neiult küsides oleks ta perse meid saatnud, sest need olid tema sõbrad ning sõbrannad, kuidas me neid ometi kahtlustada saime.

"Ma kardan, et selle välja selgitamine saab olema raskem, kui tundub." sõnasin kontoris vaikuse katkestamiseks.

"Ma küsin temalt." sõnad Adam kindlameelselt. "Adam see ei ole hea mõte, sa saad ainult viha laviini osaliseks." sõnasin.

"Sina ära tule mulle ütlema, mis on hea mõte ja mis mitte, on selge või? Mis teil viga on, et iga minu tegu teile negatiivne on? Mul on tunne, et varsti peab teid kõiki välja viskama sellest kambast. Te olete nii vastumeelsed." röögatas Adam, mis meid kõiki üllatama pani.

Ta käitus viimasel ajal nii imelikult ja vastumeelselt, et vahepeal oli tunne, et parem las saab Lydia viha osaliseks, siis ehk võtab end lõpuks jälle kokku ja teeb midagi targemat kui elu vältimist ka.

"Tead mees, võta end kokku või midagi. Reaalselt sa räägid meie valest käitumisest. Vaata milline sa ise oled. Mina sinul endaga nii käituda ei lase!" sõnas Marcus vihaselt ja põrnitsed Adamit.

"Siis tõmba leebet, mul polegi selliseid enda lähedale vaja." ütles Adam ning seda Marcus ka tegi. Kõndis ruumist välja ja ütles "Eks sa ise tead!"

"Idioot.." kostis Simon selle peale. "On tõesti." pomises Adam. "Mitte tema, sina.." turtsatas Simon selle peale. "No kui nii arvad, siis tead, kus uks on." sõnas Adam.

"Teangi, aga vaata, et sa ise seda ei kahetse." sõnas Simon ja lahkus samuti ukse paugu saatel.

Seisin kohkunult nüüd viimasena toas ja silmitsesin kord ust ja siis Adamit.

"Seda sa tahtsidki või?" küsisin põlglikult. "Mis sul veel häda on? Ka midagi ette heita või midagi? Ehk vaatad, kuidas sa oma eluga hakkama saad enne kui minu kallal näägutama tuled. Vähemalt ma ei jookse naiste sabas, kes sind perse aina saadavad." käratas Adam.

''Sa oled tropp.'' kõlas ukse pealt pahaks pandav ja vihane hääl, mis ei kuulunud kellelegi muule, kui Lydiale. 

''Sa hoia oma suu kinni, sa elad siin põhimõtteliselt minu ja vanemate kulul.'' kraaksatas Adam vastu. 

Vau, nüüd ta võtab küll liiga suure suutäie endale. 

''Kuule enda meelest kõva kamba liider, sa hoia oma alfa instinktid vaka all kuni sul neid veel on, sa oled nii palju sitta tootnud, et varsti sa kukud siin beeta rolli ära nii.'' sõnas neiu ''Soovitan sul suu kinni hoida ja mind kuulata. Ma pole su kamp ega su ori, seega sa ei tule mulle ütlema, kas ma hoian oma suu kinni või ei. Kui ma tahan, siis mina ütlen, mis mina tahan. Samuti nagu iga teine inimene siin majas. Jah, ma ei teeni raha, aga mind kutsuti siia, eelkõige mu vanemad ja vend, kes mu üles otsis ja asju nüüd nina alla hõõrub.'' 

''Ära tule mölisema.'' käratas Adam Lydia valju, kuid kindla ja mitte agressiivse jutu vahele. 

''Tead, sa käitud nagu alaarenenud pubekas, nagu keegi hoiaks sul käppa peal, nagu talla alune, sellepärast sa siin kraaksudki nagu mõni ühiselamu valvelaua tädike, kellel tegelikult su üle mingit valdust pole.'' ütles neiu käsi rinnale ristates. 

''Tuleb veel midagi või?'' küsis ta vend talt vastu. 

''Jah, mine vabanda kohe Marcus'e ja Simon'i ees ja ma mõtlen seda tõsiselt, sest ehk on nad veel vähesed, keda me usaldada saame.'' sõnas tüdruk ja kadus kontorist. 

''Kujutad sa ette, nii loll plika, endal on ebausaldusväärsed sõbrad ja siis tuleb rääkima millestki sellisest.'' turtsatas Adam. 

''Jah ja sellepärast peamegi neid inimesi hoidma, keda me teame, et saame usaldada.'' sõnasin Adami poole silme kissitades ''Sa pead tõesti nende ees vabandama minema.'' 

''Mis teil viga on, ma ei saa aru. Mine vabanda ja mine vabanda. Neil puudus austus mu vastu. Mida ma vabandama peaks?'' turtsatas kutt vastu. 

''Neil puudub austus? Pigem sul puudub mõistus.'' turtsatasin ja läksin kontorist välja. Temaga rääkida oli mõttetu. 

All istusid nii Simon kui ka Marcus koos Ly ja Lisannega diivanil ning neil näis olevat lõbus. 

''No kuidas härra paha tujul läheb?'' küsis Lydia. 

''Ikka paha tujutseb.'' sõnasin silmi pööritades ja istusin nende sekka. 

''Mis tal viga on? Mingi kärbes õppis hammustama ja hammustas teda persest või?'' küsis Lydia naerdes. 

''Kui sa ausat vastust tahad, siis ma ei tea.'' turtsatasin selle peale. 

See tüdruk ikka oskas.