Maffiabossi tütar

XXXII OSA

See muusika alguses, pange palun tööle! Love it!!!!!!!!!

Lydia

See oli naljakas kui pekki oli Adam keeranud oma suhted kõige lähedastemate inimetega. Ta oli ju vaja seda jama toota. Pani lausa mõtlema, kas ta ise saab ka aru, mida ta tegelikult teeb.

Tema kangekaelsuslik olek oli nii segane, vähemalt minu jaoks, samas kui näis, et kutid teda mõistsid. 

Ta salastatud käigud ei tea kuhu ja salapärasus minu ja Lissy ees pani oigama ning mu parima sõbranna muretsema.

Samas näis nende vahel kõik hästi olevat, veetsid koos aega, naersid ja tundusid õnnelikud olevad. 

Kõige selle keskel olin aga mina, kes ei saanud viimase kuu aja jooksul enam pea kellegagi läbi. Miks? 

No see ju ilmselge! Kõik nuhivad mu elu ja üritavad seda minu eest elada, lisaks sellele keegi korraldab korralikku jama minu jaoks, rikkudes mu elu nii kuidas suudavad. 

''Dom.'' kostsin, kui nägin elutoa uksest mööduvat noormeest. Ta pööras pilgu hetkeks minu poole, kuid siis kostus kamandav käsk ülevalt korruselt, et ta sinna tuleks. 

Kutt vaatas mind hetkeks ning nii kadus ka tema üles korrusele. 

Vajusin pettunult veelgi sügavamale diivani sügavusse ja klõpsasin kanali edasi, juhuslikult tuli sellelt kanalilt mingi pool õudukas, seega jätsin selle mängima ja viskasin ennast diivanile pikali keerates ka küljele. 

Mu pettumust oli ilmselt juba terves majas tunda, sest seda oli igast mu keha osast paista. 

''Lydia.'' kostis ukse peal kellegi hääl. Tõstsin juba lootus rikkalt pilku, kuid pettumuseks oli see oli ainult teenijanna. Ohkasin. ''Jah?'' pöördusin viisakusest siiski tema poole. ''Kas teil on kõik ikka hästi?'' küsis noorem neidis, kellest mul alati oli kahju olnud. 

Naeratav, uskumatult ilus, sõbralik, alati abivalmis ja täitis käske nii nagu pidi. Sellegi poolest oli elu talle andnud töö nagu teiste ja rikkamate orjamine. 

''Jah, ikka.'' naeratasin talle nii siiralt kui ma sain. ''Te näete murelik välja.'' sõnas tüdruk sellegi poolest. ''Sa ei pea mind teietama.'' naeratasin talle sõbralikult. ''Hästi, vabandust.'' noogutas ta. ''Ja sa ei pea vabandama ka sellise asja pärast.'' sõnasin muigega. ''Oih, vab.. selge.'' sõnas neiu, hakates peaaegu taas kord vabandama. 

''Ma ei tea su nime isegi.'' tuletasin talle meelde. ''Ma olen Sintia.'' sõnas neidis tõmmates tolmuharjaga üle riiulite. ''Miks sa siin töötad?'' küsisin mõtlemata. ''Kui aus olla, siis enne seda tööd ma olin üks nii öelda agentidest, aga ma reetsin usaldust ja olen õnnelik, et mul siia jääda lubati. Vastasel juhul ma ilmselt enam ei elaks ka.'' sõnas neiu. 

Hääles oli kuulda veidi pettumust, mitte kellegi teise osas, vaid enda.

''Kui ma tohin küsida, siis mis sa tegid?'' vaatasin ma neiut lootes, et ehk ta siiski vastab. 

''Andsin teisele kambale infot, ma tegelikult olingi selleks siia saadetud ja sisse elama.'' sõnas neiu maha vaadates. 

''Oh.'' kostus mu huulte vahelt ainult. 

Ilmselt seda tähendaski see '..vastasel juhul ma ilmselt enam ei elaks ka', teine kamp otsis teda. 

''Ehk siiski on lootus, et saad selleks tagasi, kes sa olema peaks.'' naeratasin teda vaadates. 

''Lootus sureb viimasena.'' naeratas ta mulle vastu ja lahkus elutoast. 

Viskasin end voodisse diivanile pikali tagasi ja vaatasin lage. Kõik oli kuidagi nii vaikne ja mõttesse kulges laul mingist varasemast ajast, mis oli mu lihtsalt relaxima pannud. 

Vaikides seal lage vaadates selgus, et tegelikult oli rikkus lihtsalt kaela surutud vedamine, mis pani su uskuma, et kui oled rikas, siis kõik on parem. 

Tegelikult ju polnud, ma ei saanud teha end tähtsamaks kui olin või paremaks kui tahtsin olla. 

Raha oli lihtsalt asi, mis andis mulle võimaluse kuhugi minna. 

Samas jah, mul oli vedanud, mul oli palju inimesi ümber, kes hoolisid täiega.