Maffiabossi tütar

XXIX OSA

Daniel

"Kuradi mölakad sellised." käratasin meeste peale, kes sisse astusid.

"Kuidas te saate nii nõrgad ja saamatud olla?" vaatasin neile sügavalt otsa.

"Aga nad olid tugevalt üle kaalus." kostus kuskilt meeste seast. See kõige haledam vabandus, mis ma eales kuulnud olin ja mida ma kuulda vihkasin.

"Üle kaalus?? Teid oli 3 korda rohkem ja ikkagi suudeti ta ära vedada. No mida kuradit." ärritusin veelgi rohkem.

"Boss.." kostus ukse vahelt. "Jah?" kostsin silmi pööritades segaja poole vaadates.

"Me leitsime midagi." sõnas ta. "Kas te ei näe või ei kuule, et meil on siin kuradi pärast tegemist!" Kuidas said need inimesed nii idioodid olla?

"See puudutab Lydiat.." pomises kutt vaevu kuuldavalt. "Mida siis?" oigasin.

"Üks mees soovib teiega rääkida." sõnas ta täpsustades. "Kes?" tahtsin täpsustust. Psühhopaadist Adamit või Dominicu ma küll kuulata ei viitsinud.

"Ta ei öelnud, keeldus meiega rääkimast, on nõus vaid teiega suhtlema. Ta ootab kongis hetkel." sõnas kutt.

"Las ootab, mul läheb siin veel aega." sõnasin ja käskisin tal selle ka edasi öelda, loodan et see jõuab ka selle meheni.

Uks mu selja taga sulgus ja peagi olin jälle karja jobudega koos.

"Teil see kord veab aga järgmine kord ei seisa siin enam mina, vaid vere januline psühh, kes teid ainult suremas näha tahab." uratasin meestele ja käskisin neil kohe lahkuda enne kui ümber mõtlen.

Mind ootas teekond selle isikuni, kes minuga rääkida soovis, ise Lydiat teades. Mõte jooksis selle poole, et mulle võib see isik kasulik olla, aga samas võib see kes tahes olla.

Astusin ruumist välja sättides endale igaks juhuks revolvri püksi värvli vahele ja asudes mööda koridore tiirutama, et jõuda kongideni.

Ustest möödudes nägin kaugelt näiliselt noort meest, kuid tundus, et ta oli ka seotud alaga, mida ma siin ajasin. Vähemalt keha ehitus näitas seda.

Huvitav.

*

"Ühe sõnaga, sa oled valmis mulle edastama üks kõik, mis informatsiooni, mida sa tead Lydia kohta, tema liikumise ja olemise. Oluline on ainult see, et kui midagi peaks juhtuma jääd sina elama."

"Täpselt nii ongi. Ja ma nõuad tehingut ja usu ma suudan ka selle valetpidi pöörata, kui tarvis on, seega ürita vaid petta." sõnas noormees noogutades.

"Kuidas ma sind usaldada saan?" küsisin kulmu kergitades.

Ta jutt oli liiga hea, et olla tõsi, seega pidi mingi konks siin taga siiski olema.

Ta võttis taskust telefoni ja lükkas selle mu nina ette "Usu mind, ma tean rohkemat, kui sina, Blark. Rohkemat kui sina!"

Pilte vaadates mõistsin ma nii mõndagi.

"Selge, ma olen tehinguks ja su nõudmisteks valmis!" noogutasin märgiks.

"Jäta ka see meelde, et ma tean, mida teen." sõnas ta laua tagant tõustes "Mu number on siin, kui soovid ühendust saada. Soovituslik on sõnumid. On kindlam. Ja mitte liiga tihedalt, sest usu, need inimesed seal on targad, VÄGA targad."

"Kui tihedalt ma informatsiooni nõuda võin?" täpsustasin endale lisa.

"Soovituslik on nädalas korra, äärmisel juhul kaks. Vastasel juhul on asi taas kahtlust äratav." sõnas ta.

"Ja kõik? Nii vabalt sa seda teedki?" imestasin.

"Asi on oma kasus Blark, muu siin ilmas ei loegi." noogutas ja väljus kogist sammuga nagu teades, kuhu juba minema peab.

See oli kõik kahtlust äratav, kuid iial ei saa midagi riske võtmata.

Eks näis!