Maffiabossi tütar

VI OSA

Lydia

''Kuhu me lähme?'' küsisin peale kahe või isegi vähema minutilist vaikust, sest nad ei öelnud ju mulle seda.

''Poiste magamistubade poolele.'' sõnas Adam mulle lihtsa vastuse.

''Ma hoiatasin sind lennuväljal.'' teatasin ähvardavalt. ''Ei, ma ei taha midagi sellist sinuga teha. Küll sa mõistad siis, kui teada saad, mida ma rääkida tahan.'' sõnas noormees mulle.

Peagi seisime tema toa ukse taga ning ta avas selle lastes mul enne sisse astuda ja seejärel tulid ka tema sõbrad, kes meenutasid pigem turvamehi.

''Mis tahad siis?'' küsisin, kui ta oli istunud omale kohale ja mina toetusin ukse juures vastu seina.

Ta otsis mõnda aega sahtlitest midagi kuni selle ilmselt leidis ning tõusis toolilt ja peagi oli pilt minu käes.

''Kes see on?'' küsisin. See isik pildil oli kuidagi nii sarnane minuga. ''Minu ema.'' sõnas noormees mind vaadates. ''Sinu ema?'' olin ma segaduses. ''Jah, minu ema ja ka sinu ema.'' kinnitas ta mulle, lisades ka ühe ootamatu fakti.

''Ei, ei saa olla. Minu ema on hetkel kodus, siit 4 tunni tee kaugusel.'' turtsatasin naerda, kuid poiss klõpsis midagi enda suure ekraaniga arvutis ja peagi seisis meie ees videokõne, mille keegi ka vastu võttis.

''Mis mureks?'' küsis teisel pool ekraani olev vanem mees. ''Ma tahtsin, et sa kinnitaks Lydialile, et see, mida ma talle ütlesin on tõsi ning et ta on mu õde.'' sõnas poiss ja mees vaatas teda pisut segaduses olles. Ilmselt teda üllatas, et tema lihane tütar hetkel samas ruumis on.

''Makyla..aeg tõeks.'' hõikas mees ja varsti oli ka teisel pool ekraani naine, kes meenutas natukene mind, kuid ta nägi vanem välja ja juuksed olid pruunid. Selle eest mehe juuksed olid blondid.

''Lydia, sa oled ikka korralikult kasvanud.'' naeris naine. Vaatasin teda mõruda pilguga. Muidugi ma olen kasvanud, kui ta mu titena ära andis.

''Ehk kõige pealt Adam annad sa talle tulemuste paberid.'' sõnas mees. Noormees noogutas võttes laualt mingi kausta ja ulatas mulle.

Avasin selle ja mu silmad suurenesid. See oli tõsi.

''Kust kurat sa mu DNA said?'' küsisin kulmu kergitades. ''Siis kui ma sind kallistasin ja sina mulle virutasid.'' muigas ta. ''Sorry..'' pomisesin, mõeldes nüüd sellele, et olin löönud oma enda venda.

''Aga need, kes mind kasvatasid..kes nad on?'' küsisin. ''Nad on sinu tädi ja tädi mees tegelikult.'' naeratas minu väidetav ema. ''Sellepärast ma mõtlesingi, miks ma olen erineva iseloomuga ja lisaks sellele blondide juustega ning pruunide silmadega.'' muigasin.

''Sa võtad seda nii rahulikult?'' küsis mu nüüdne väidetav isa üllatunult. ''Ega ma nüüd laamendama küll ei hakka, aga üllatav küll. Vähemalt ma nüüd sain enda küsimustele vastuse, miks ma olen blond ja pruunide silmadega.'' sõnasin õlgu kehitades.

Ma arvan, et mõnigi oleks hakanud asjadega loopima või ruumist põgenenud, aga samas sa olid saanud endale venna, mis tundus positiivne. Mis siis, et sulle oli terve elu valetatud. Ehk neil oli see vale õigustatud?

No, ma lihtsalt üritasin inimestes positiivsust leida, mis seal ikka?

''Kas see oli teie korraldatud, et mind siia saadetaks?'' küsisin. Kõik raputasid pead.

''See oli su enda tädi ja onu otsus, kuid meist keegi ei teadnud, et sa satud just Adamiga samasse kooli ja samadesse tingimustesse. Adam on seal lihtsalt omal soovil.'' sõnas Makyla ehk siis mu ema.