Murtud sõnad / PAUSIL /

2.

Eelmises:

Pärast paari minutist sõitu olin kohal, kuid seekord polnud ma üksinda. Ning sealne seltskond ei tõotanud head.

Peatasin ratta veidi enne kampa, kes oli mu tähelepanu äratanud. Olnud nende juurde jõudunud, võtsin kiivri peast ning kohendasin oma patsi.
Silmitsesin neid veidi ning suutsin nende seast ära tunda Cody.
Nimelt oli Cody mu kunagine klassikaaslane, kuid koolis tundus alati selline pehmo.
Seal grupis olid veel lisaks Codyle kolm poissi ja paar tüdrukut. Peaaegu kõik neist olid riietatud musta ning ka nemad silmitsesid mind veidi üllatunult.

,,Mis teete siin?"

Küsisin otse, sest nii palju kui mul kogemusi on, ei ole keerutamisest kasu.

,,Vaata, aga vaata kes siin on! Kas see mitte pole kurikuulus Shadow isiklikult?"

Tundub, et Cody pole suhtumiselt endiselt muutunud.

,,Ja kui ongi?"

,,Ikka sama ülbe nagu alati."

,,Ja sina ajad endiselt sama bullshit'i suust välja."

,,Tohoh, kus nüüd ütles."

,,Kurat küll, kobige eemale, mul oleks vaja läbi saada."

Ega ma muidu nende juurde polekski läinud, kuid nad seisid täpselt värava - mille läbi sai lennuväljale - ees.

,,Ja vot kui ei tule?"

Küsis üks poiss nende gängist - või kuidas iganes nad seda ei kutsu - mõnitavalt.

,,Siis läheb sul pehmelt öeldes kehvasti."

,,Miks ma peaks kedagi sinusugust kartma?"

,,Sest ma ei karda oma oskuseid sinu peal ette näidata."

,,Hakkad mind oma kunstküüntega kraapima? Kisud juustest?"

,,Nimeta seda kuidas tahad."

Ausalt öeldes ei viitsinud ma nendega enam kaua jamada, sest pidin tõdema, et kuigi ta oli väga nägus, hakkas see juba tüütuks minema.

,,Tule ja tee siis proovi," vastas sama tüüp õela irvega.

Ma tegelikult imestasin, et teised olid nii kaua vait püsinud, aga keda kotib.

Kuigi teadsin, et mul on saapa sääres, varukas ja ka puusa juures noad, tundus too - musklis, pikk ja nägus - tüüp siiski veidi hirmuäratav.
Kuid siiski ei jäänud ma oma võitluskunstide oskuselt alla. Ma olin võitlemist õppinud pea terve elu ning ka nugadega ümber käimist.
Peale paari sekundit ähvardavat vaikust astusin tollele tüübile paar sammu lähemale. Meie vahel oli umbes 40 sentimeetrit, kui otsustasin peatuda.

Esialgu me lihtsalt seisime seal, kuni nägin tema olekust närvilisust. See tähendab, et ta kavatseb rünnata. Ütleks, et olin sellise hetke kohta vägagi külmavereline, sest mu vastane ilmselt ootas, et ma tunneks kübetki hirmu - eriti temasuguse lihamäe ees. Kuid ma ei tundnud.
Lõpuks ta murdus. Ta valmistus lööma mulle paremhaaki, aga sellel ajal kui tema lõi, põikasin eest ära.

,,Üpris väle oled."

Jõudis ta kommenteerida, enne kui löögi vastu nägu sai. Löök tabas täpselt ta nina, millest seejärel verd hakkas voolama.

,,Ja kui aus olla, siis kõvasti lööd ka."

,,Eks need 17 aastat ole end siis ära tasunud."

Ütlesin ning kehitasin õlgu.

,,Äkki läheks tagasi selle juurde, et te nüüd tuleksite eest ära ja ma saaks sisse minna."

,,Miks sa sinna üldse lähed?"

Küsis Cody, vaadates mulle otsa.

,,Mis sa ise arvad?"

,,Et... hmm... graffitit teha?"

,,Nope."

,,Kuulge, teeks motikatega võidu?"

Pani ette üks poiss kelle nimest polnud mul õrna aimugi, mis samuti tuletas see mulle meelde, et ma ei tea enamuse nimesid. Ning alles nüüd märkasin, et ka nemad olid tulnud mootorrattastega.

,,Davai, teeme ära!"

Vastas seekord üks tüdrukutest.

,,Ja kui aus olla, siis ma ei tea endiselt teie nimesid."

Cody turtsatas selle peale, kuid alustas siiski tutvustamist.
Sain teada et tüdrukute nimed olid Alexandra ning Cathy, kuid lühendatult Al ja Cat.
See poiss kellele enne vastu nägu virutasin oli Jason, teine Chris ja kolmanda nimi oli vist Jacob, aga ma pole päris kindel.

Peale tutvustamist lükkasime väravad lahti ning sõitsime rajale. Otsustasime teha võidusõidu veidi hiljem ja hetkel niisama sõita.

Tundub, et Cody oli mind vaikselt sallima hakanud, sest kooli ajal käis ta minust pea ringiga mööda. Sellest välja tegemata hüppasin ratta selga. Soojenduseks sõitsin paar ringi ning hakkasin vaikselt juba kiirust lisama.
Kui kiirus oli tõusnud pea 180 kilomeetrini tunnis, aeglustasin veidi, kuid hetk peale seda tundsin küljel valu. Automaatselt üritasin vaadata mis juhtus, kuid sekundi murdosa pealt olin juba pikali maas, kellegi mootorratas minu peal ja pilk hägune. Lisaks sellele tundsin kuidas mu käed ja jalad tegid põrguvalu ning vaid sekund hiljem suutsin eristada sooja vedeliku oma kehalt.
Teadsin, et see oli vaid aja küsimus millal mu pilt silme eest kaob, kuigi üritasin neid iga hinna eest lahti hoida. Viimane asi mida kuulsin ning nägin olid segased hääled ja paari inimese pead enda kohal, kuid ma ei suutnud neil vahet teha, sest järgmisel hetkel valitses minu üle pimedus.