Murtud sõnad / PAUSIL /

7.

Eelmises:

,,Tunned ka seda haisu?" küsis Daniel justkui mu mõtteid lugedes.

,,Seda vere ja viina segu?"

,,Jah."

Hetk hiljem kõlas kellegi karjumine. Kuid see oli rohkem nagu kellegi kaasa elamine.

Daniel saatis mulle ühe pilgu ning hakkas hääle poole kõndima.

Olime kõndinud paar minutit, kui hääl kostis juba väga lähedalt.
Veidi eemal paistis suuremat sorti baari taoline asi. Lähemale jõudes paistis baar täielikult. Selle ukse kohal oli suur silt, millel luges punaselt ,,Redstar bar".

,,Läheme sisse?" küsisin.

,,Kui sa tahad."

,,Üks baarikaklus sobiks hetkel küll. Viimane kaklus, milles ma osalesin, oli viimati aasta tagasi."

Sisenesime baari, samal ajal uurides selle sisemust.
Baar iseenest tundus kohati mõnus koht ennast täis joomiseks, kuigi hetkel ma seda teha ei sooviks.

Baari keskele oli tekitatud ring, milles kaklesid kaks mees.
Ühel neist oli juba nina verine, samuti ka käed, mis jagasid lööke vastu teise mehe nägu.

Trügisin läbi inimeste kaklusele lähemale, unustades Danieli kohalolu täielikult.
Kaklusele lähemal olles, õnnestus mul heita parem pilk kaklejatele.
Üks neist oli kohati musklis, suur, kiilaka peaga ja raevunud näoilmega.
Teine oli aga veidi väiksem, kuigi samuti musklis ning musta värvi juustega, mis olid lõigatud klassikaliseks fuckboy soenguks.
Kui aus olla siis ta oli päris nägus.
Kuid see pole praegu peamine. Kui arvate, et proovin neid lahutada, siis eksite. Ma tahan hoopis kakelda. Viha välja elada.

,,Ja võitja on Cameron!" karjus veidi tüsedam mees.

Cameroniks osutus see sama nägus kutt. Teine lamas lihtsalt maas, ma ei teadnud, kas ta ei saanud tõusta või lihtsalt ei jaksanud. Ei huvita ka, kui aus olla.

,,Kas keegi sooviks võitjaga võistelda?" karjus see sama tüsedam mees.

Kõndisin - või õigemini trügisin - läbi rahvamassi temani.

,,Jah. Ma sooviksin võitjaga kakelda."

,,Ma vabandan, kuid ma ei saa teid sinna lasta. Teid pekstakse lihtsalt oimetuks."

Oleksin tahtnud talle kallale minna, kuid säilitasin siiski rahu.

,,Te ei tea minust ega minu oskustest midagi, nii, et ära tule mulle ütlema, mida mina tohin ja mitte."

,,Ei, ma ei lase teid sinna."

,,Te ei peagi. Ma ise lähen."

,,Kui te kaua veel õiendate, siis olen sunnitud kutsuma turvad."

,,Sellises kohas ja turvad? Arvad, et ma olen puhta loll või?"

,,Eee... Ei arva, kuid sinna te ikkagi ei saa."

Cameron oli meie vestlust ilmselt pealt kuulnud ning sekkus meie vaidlusesse.

,,Kuna tundub, et preili enne alla ei anna, siis võime kokku leppida, et ma teda päris oimetuks ei löö."

,,Diil, kuid kas oleks võimalik saada veidi mugavamaid riideid?"

,,Ma võin anda sulle paari oma dresse, kui sobib," pakkus Cameron.

,,Sobib."

Kutt viipas mulle käega, et talle järgneksin ning seda ma ka tegin.
Rahvas andis meile - või noh, tegelikult temale - teed. Kõndisime veidi ja peagi jõudsime väikesesse ruumi. Ruum oli segamini ning üsna räpane, aga siin polnud midagi mida ma poleks enne näinud.
Seisin nii kaua ukse lävel, kuni Cameron sealses riietekapis tuhlas.
Kui tüüp oli leidnud lõpuks mida otsis, kõndis ta minuni ja ulatas paari dresse, mis olid ilmselgelt mulle liiga suured. Aga noh, elab üle.

,,Mul kahjuks pluusi sulle pole."

,,Okei."

Kõndisin tuppa sisse ning istusin väiksele diivanile, mis asus toa ühes nurgas.
Olin teksad ära võtnud, kui märkasin Cameroni vahtimas.

,,Vahtida pole ilus, kas tead."

Kutt ei öelnud sõnagi, vaid pööras pea lihtsalt teisele poole.
Ajasin viimase antud püksid jalga ning sidusin sealsed paelad kinni, et püksid jalast ei kukuks.

,,Lähme," ütlesin, kui sain sidumisega ühele poole.

Cameron oli terve kõndimise aja vait. Ma ei tea miks.
Olime jõudnud nii öelda ringini, kui ta lõpuks suu avas.

,,Niiet ei mingeid kõvemaid lööke?"

,,Löö kõvasti tahad, aga kas sa pihta saad on teine asi."

Ta vaid naeris.

,,Ei aga päriselt, ei mingeid erandeid."

,,Hea küll, aga ma ei vastuta."

,,Jah."

Edasine läks kiiresti. Hetke pärast seisime meie nii öelda ringis, ootamas üksteise lööke.
Mulle tundus, et Cam ei kavatsenudki ise esimest lööki teha, niisiis tegin seda ise.
Üritasin tabada näo piirkonda, kuid löök läks mööda. Järgmise löögi tegi poiss. Tema löök pidanuks tabama mu õlga, aga vaid riivas seda õrnalt. Kus juures, ta löögid tundusid hetkel kahtlaselt nõrgad.

,,Ma ju ütlesin, ei mingeid kuradi erandeid!" sisistasin talle vaikselt.

Ta sai sellest julgust juurde ning asus mind uuesti löökidega pommitama. Kuid seekord tugevamalt. Enamus löökidest läksid mööda, ainult üks tabas mind. Ometigi suutis see mind pikali paisata. Kutti näole ilmus mõnitav muie ning ta hakkas minu poole kummardama.

Vale samm tema poolt.

Keerasin olukorra vaid enda kasuks. Tõmbasin jalad märkamatult kronksu ja virutasin talle jalge vahele.
Cameronile tuli see ootamatult ning ta oleks peaaegu pea ees maha kukkunud, kuid suutis siiski tasakaalu säilitada.
Selleks ajaks kui kutt toibunud oli, seisin mina juba võitlus valmilt püsti.
Kohe kui poiss oma selja sirgu ajas, tabas teda minu vasak sirge. See järel juba järgmine löök kõhtu. Ja nii veel paar lööki.
Löögid olid ilmselt olnud tugevad, sest Cameron nägi kurja vaeva, et püsti püsida. Hoolimata sellest, et ta vaevu püsti püsis, olid ta lahke lööke jagama.
Mul oleks olnud vaja anda vaid viimane löök ja ma oleksin võitnud. Aga nagu mina ikka, ei andnud ma seda lööki, vaid mul oli plaanis teda veidi kiusata.
Cameron püüdis mind veel oma viimase jõu varuga oimetuks lüüa, kuid peaaegu, et üksi löök ei tabanud mind. Ma põhimõtteliselt seisin seal ja kutt jagas lihtsalt lööke üle minu õlgade. Vahepeal pidin siiski veidi kõrvale põikama.
Peale paari minutit otsustasin anda lõpliku löögi, mis lennutas Cameroni pikali maha.
Alles nüüd märkasin, et olin end maailmast täiesti välja lülitanud, keskendudes vaid võitlusele.
Sain aru, et paljud olid kihla vedanud - enamuses poisi peale.
Jätsin Cameroni külmalt sinna lamama, liikudes ise läbi rahvasumma, et leida Daniel. Kuid ei, ükskõik kui kaua ma ka otsinud ei oleks, ei leidnud ma teda.

Nojah, olgu siis nii.

Kuna Danieli ma sealt niikuinii ei leia, siis läksin baari leti juurde ja tellisin konjaki.

,,Vabandage, kas siin lähedal asub mõni riide pood?" küsisin, sest uusi riideid läheb mul vaja.

,,Lähete baarist välja, keerate paremale ja kõnnite otse. Seal peaks minu teada midagi olema."

,,Tänud."

Ja juba ma läinud olingi. Uksest välja astudes tervitas mind jahe õhk ning tugev tuul.

Võtsin suuna paremale, nagu ta seletas. Kõndisin vaikuses tänaval, mille nimest teadsin ma sama palju kui kolme kuune hieroglüüfe mõistis.

Kõndisin veel umbes kümme minutit, kui jõudsin väikese poekese juurde, mis oli imekombel avatud.
Putsi! Raha on ju vaja!
Vilksatas hetkeks läbi minu pea. Loodame, et mu varastamis oskus väga roostes pole.