Murtud sõnad / PAUSIL /

3.

Eelmises:

Viimane asi mida kuulsin ning nägin olid segased hääled ja paari inimese pead enda kohal, kuid ma ei suutnud neil vahet teha, sest järgmisel hetkel valitses minu üle pimedus.

Ärgates tundsin ninasõõrmeis betooni haisu. Ausalt öeldes, hirmutas mind teadmatus kus ma olen, kuid silmi avada ma ei suutnud.

Olin nii olnud ilmselt juba paar minutit kui mulle meenus midagi.

Kuradi kurat, mul oli ju kohtumine Luciferiga! Ja mis kell üldse on?!

Kuulsin kuidas uks avanes ja keegi ilmselt sisenes.

Proovisin silmi lahti teha, kuid see osutus hetkel võimatuks. Kui olin alla andnud silmade avamisega, üritasin rääkida, kuid suust tuli sõnade asemel välja hoopis midagi lälisemise ja piuksatuse sarnast.

Hetk hiljem kuulsin veidi kolistamist ning peagi tundsin nuuskpiirituse vänget haisu enda nina all.
Selle peale lõin silmad kohe lahti.

,,Noh, kaunitar magas hästi?"

Kuulsin häält enda kõrvalt. Voodi - või kus iganes ma lamasin - ühele äärele potsatas keegi istuma. Eeldasin, et see oli see sama tüüp kes mulle piiritust nina alla nühkis.

,,Putsi küll."

Ägisesin kui valgus mulle silma paistis. Sulgesin uuesti silmad.

,,Kuule kobi püsti nüüd, meil pole palju aega."

,,Keri põrgu."

,,Vaata parem ette kuidas sa räägid. Bossile see ei meeldiks."

,,Mis kuradi bossile?"

Avasin uuesti silmad, algul siiski silmi kissitades. Pöörasin pea isiku poole, kes minu kõrval istus.
Ta oli üsnagi nägus kutt. Nimelt olid tal mustad juuksed, teravad lõuajooned ning valge nahk.

,,Küll näed."

,,Kus ma üleüldse olen?"

,,64 Wall Street."

Mis asja?! Kas ma mitte ei pidanud Luciga seal kokku saama? Kas Eric on siin?! Äkki tema ongi on boss?!

,,Mis bossi nimi on?"

,,Ma ei tohi öelda."

,,Las ma arvan, te kutsute teda Luciferiks?"

,,Kuidas sa...? Ehmm... Ei kutsu."

,,Sa just reetsid end."

See tüüp ei oska valetada.

,,Mis su nimi on?"

Otsustasin lõpuks küsida, sest teda niisama tüübiks või kutiks kutsuda hakkas ära tüütama.

,,Mu nimi on Harry, aga kutsu mind lihtsalt Capiks. Ja ära küsi miks."

,,Miks?"

,,Pole plaaniski öelda."

,,Hea küll, aga ära loodagi sellest nii lihtsalt pääseda."

,,Muideks, mul pole aimugi mis su nimi on."

,,Kutsu mind lihtsalt Shadowiks, või Shadiks."

,,Ja päris nimi?"

,,Pole sinu asi."

Seda öelnud lükkasin end istuli ja sealt edasi püsti. Kõndisin ruumis veidi ringi kuni märkasin peeglit.
Peeglist vaatas mulle vastu tüdruk, kelle pool pead oli värvitud punaseks, teine pool aga mustaks. Samuti oli veidi paigast ära mu kulmuneet ning juuksed sorakil. Riided - mustad katkised teksad ja valge pluus mis oli tagant katki lõigatud - oli küll samad mis enne, aga needki olid verised.
Allest nüüd mõikasin, et ma saan ju normaalselt kõndida ja muud kohad on ka enam-vähem korras. Kuid kelle veri see siis on? Üritasin kätega oma soengut veidikenegi normaliseerida, aga kui tõstsin üht kätt, käis sellest läbi tugev valu jõnks. Mu näole ilmus grimass, kuid proovisin selle kohe alla suruda kui nägin, et Cap vaatas mind sellepeale kahtlaselt.

,,Kõik korras?"

Küsis Cap, kui oli mu grimassi silmanud.

,,Arvatavasti."

Vastasin, sest mul polnud hetkel lisa probleeme ning kellegi muretsemist vaja.

,,Lähme siis bossi juurde."

,,Fine."

Kõndisime bossi juurde mööda koridore, kumbki lausumata sõnagi.
Kui olime juba pikemat aega vaikuses kõndinud otsustasin küsida küsimuse, mis oli painanud pead juba siin olemisest saadik.

,,Miks ma üldse siin olen?"

Cap kehitas vaid õlgu ning kõnis edasi nagu ma poleks midagi küsinudki.

Ülejäänud tee kõndisime vaikuses. Sealsete koridoride seinad olid enamasti mustad, ning põrandad beežid. Laes olid lambid, kuid ükski neist ei andnud õieti valgust.

Peale paari minutit kõndimist olime me ukse ees, mis ei näinud välja just uusim.

Cap tegi minu ees ukse lahti ning peaaegu, et lükkas mind sisse.

,,No näe kes meil siin on, kiisuke."

,,Mida sa tahad?"

,,Sind, kiisuke, sind."

,,Ära isegi unista sellest."

,,Enam pole vajagi, sest sa oled varsti niikuinii minu."

,,Keri putsi nende mõtetega!"

,,Sinu omasse tuleks meeleldi."

Ütles Lucifer, irvitades oma mõnitavat irvet. Ma oleksin nii väga tahtnud seda ta näolt pühkida, kuid ilmselt poleks see hetkel parim lahendus.

,,Kurat, kui sa vaid teaks kuidas ma tahaks sulle praegu virutada."

,,Miski ju ei takista sind?"

,,Ilmselt ei lõppeks see sulle just kõige paremini."

,,Mis ajast kiisuke on tagajärgedel mõtlema hakanud?"

Jätsin sellele vastamata.

,,Miks ma siin olen?"

,,Meil on sulle pakkumine."

,,Nii?"

,,Istu."

Ütles ta, viibates käega tema ees laiuvatele nahast diivanitele, mis tundusid selle koha kohta liiga uued, kuid siiski mugavad. Sättisin end istuma ning ootasin, et ta rääkima hakkaks.