Murtud sõnad / PAUSIL /

8.

Eelmises:

Putsi! Raha on ju vaja!
Vilksatas hetkeks läbi minu pea. Loodame, et mu varastamis oskus väga roostes pole.

Astusin poodi sisse, kus mind võttis vastu paks õhk ning vanakeste hais.
Tundub, et olen sattunud küla kohalikku kaltsukasse. Nojah, mis teha.
Alustasin riiete otsimisega. Tuhlasin läbi peaaegu kõik sahtlid ja riiulid, kuid ei leidnud midagi.

,,Vabandage," ütles mulle üks vanem proua ,,aga noorte riided asuvad seal pool," rääkis ta, viibates käega poe kõige tagumise nurga juurde. Ei noh, varem ei osanud öelda või? Põikas läbi minu pea, kuid jäin siiski viisakaks.

,,Tänan."

Võtsin suuna otse nurga poole, millele tädike oli osutanud. Kõndisin sinna minnes aknast mööda, samal ajal kui seal midagi vilksatas. Nagu vari, inimese vari.
Ma ei teinud sellest hetkel välja ning kõndisin edasi. Hetke pärast jõudsin sinna nurka kus pidavat olema minule sobilikud riided.
Peale pikka otsimist leidsin oma sobivad teksad, mis olid küll veidi suured ja põlvedest augulised, aga ajavad asja ära küll. Pluusi suhtes olin juba lootust kaotamas, kuna ma ei leidnud seda, ükskõik kui kaua ma otsinud ka poleks.
Olin seal niiöelda noorte nurgas kõik riided ära vaadanud ja siiski mitte särki leidnud, vaatasin ka ülejäänud poodi.

Peale pikka vaatamis leidsin siiki sobiva pluusi.

Ainult, et nüüd tuli maksta. Kuna tundus, et kassas olev müüja mind eriti tähele ei pane ja siin poes turvameetmeid ka ei ole, siis läksin proovi kabiini, vahetasin riided uute vastu ning kõndisin kabiinist välja nagu poleks midagi juhtundki. Viskasin enda vanad riided kuskile suvalisse hunnikusse, justkui oleksin neid riideid proovinud. Peale seda kõndisin lihtsalt poest välja.

Ja nii lihtne see oligi.

Ainult üks asi painas mind. See vari. Võib-olla olen ma lihtsalt paranoiline, aga minu elu puhul on kõik võimalik. Peaaegu.
Sellest välja tegemata kõndisin edasi. Olin jõudnud peaaegu tagasi baarini, kui keegi mind hüüdis. Damen.

,,Lex!"

Ainult tema hüüdis mind nii.

Pöörasin end ümber ning sealne vaatepilt polnud just kõige parem.
Damen seisis seal, pluus lõhki ning käed ja nägu verised.

,,Millega sa nüüd hakkama said?"

,,Sa ei taha teada," vastas Damon, endal muie näos. See ei tähendanud head.

,,Noh, räägi välja," ütlesin tüdinenult.

,,No ma põhimõtteliselt peksin paar tüüpi vaeseomaks."

,,Ja miks sul seda oli vaja teha?"

,,Sest nad tulid tüli norima ja kui ma neid hoiatasin, ei kuulanud."

,,Nojah."

Kui aus olla, siis see oli tema puhul tavaline.
Vähemalt viimati kui teda nägin oli.

Keerasin otsa ringi ning jalutasin baarini. Uksest sisse astunud, võttis mind vastu järjekordne kisa ja karjumine. Mõtlesin minna vaatama, mis toimub, kuid viskasin sellele mõttele käega, sest ei viitsinud hakata trügima inimeste vahel. Kõndisin letini, istusin ning tellisin joogi. Seekord midagi kanget ei võtnud, võtsin kõigest ühe õlu. Kus juures, mind teenindas sama mees, kellelt küsisin riidepoe asukohta.

,,Sa näed parem välja, kui tohib mainida," lausus baarmen mulle võluvalt naeratades, kuid hetkel jättis see mind külmaks.
Vastuseks naeratasin vaid mehele võltsilt ja lürpisin oma jooki edasi. Hetke pärast potsatas minu kõrvale istuma ei keegi muu, kui Cameron.
Poisi kõhul oli päris palju sinikaid, peaks mainima. Ja kui te küsite, et kust ma tean, siis Cameronil oli seljas valge lohvakas top, mis oli higist läbi märg ja tema ihu külge kleepunud.

,,Noh, kuidas enesetunne on?" küsisin. Mitte, et mind huvitaks. Küsisin seda rohkem jutu alustamiseks.

,,Kui aus olla, siis päris sitt. See on esimene kord naiselt pähe saada."

Muigasin seepeale.

,,Aga sinul?" küsis poiss.

,,Normaalne, midagi erilist pole juhtunud." Peaaegu, lisasin mõtteis.

,,Hmm... Kust sinu sugune noor naine üldse kaklemist õppis ja miks?"

,,Ma õppisin oma parima sõbra käest, sest kui ma poleks õppinud, oleksin ma ammu surnud. Sina?"

,,Tundub karm elu sul. Mina? Mina õppisin seda trennis. Tahtsin saada kuulsaks sportlaseks, aga siin ma olen."

,,Nojah, eks elu ole karm. Muideks, mis su täis nimi on?"

,,Cameron Edward Downer."

Kahtlane. Gage'i perekonna nimi on ka Downer. Kuid olgem ausad, siin maailmas on palju inimesi, kelle perekonna nimi on Downer. Mis siis, et see tõenäolsus on väike, otsustasin siiski küsida.

,,Kas sa tunned Gage Downer'it?"

,,Gage'i? Muidugi ma tunnen, ta on minu onu."

,,Shit!" vandusin vaikselt.

,,Mis?"

,,Ei midagi."

,,Ja sinu nimi?"

Ma ei teadnud mida ma ütlen. Kas öelda päris nimi? Ei. Kas öelda Shadow? Võib-olla. Kas öelda mõni fake nimi? Jah.

,,Victoria Falls."

,,Ilus nimi."

Naersin vaid selle peale. Edasi me lihtsalt istusime, mõlemad aeg ajalt juues oma jooki ning mõlgutades mõtteid.

,,Mida sa kahetsed oma elus kõige rohkem?" küsis Cameron üht äkki. See küsimus üllatas mind, kui aus olla, ning tundus, et see üllatas ka teda.

,,Ma ei kahetse," ütlesin, kuid see oli vale. Ma lihtsalt lubasin endale, et ei tunnista kunagi kahetsust.

,,Iga inimene kahetseb, sa lihtsalt ei tunnista seda."

,,Seda ütlevad nad kõik."

,,Kes kõik?"

,,Kõik, kes seda mult kunagi küsinud on."

,,Ja kes need on?"

,,Kurat küll, kas sa käid kõigile niimoodi närvidele või oled sa siin, et Gage'ile mingid infi hankkida?"

,,Persse," vandus ta vaikselt, arvates, et ma ei kuule.

,,Ma kuulsin seda, kus juures."

Otsustasin ära minna. Kuskil ei saa normaalselt olla, ilma, et mõni Gage'i jüngritest juures oleks. Närvi ajab.
Kuna olin tegelikult ammu väsinud, otsustasin leida varjualuse ning magama heitta.
Väljusin baarist, sooviga leida mõni koht, kus saaks silma kinni lasta. Jalutasin piki tänavaid, mille nimedest oli mul sama palju haisu, kui puudel arvutitest.
Enda imestuseks leitsin tänava, mida teadsin asuvat enda kodu lähedal. Minust tärkas lootus leida oma maja, kuigi tõenäolsus oli väike.