Murtud sõnad / PAUSIL /

10.

,,Aga kus me selle aja oleme?"

,,Te võite siin olla, ma lähen nii kui nii 3 kuuks Seattle'sse."

,,Ja millal sa lähed?"

,,Ülehomme."

Ja see sai olema minu elu kõige pikem kuu.
__________

Ärkasin hommikul külje keeramise peale. Ehmatasin, kui tundsin kedagi suurt ja sooja enda kõrval. Sinna vaadates leidsin sealt magava Cameroni ning kui peaks mainima, siis ta norskas samuti.

Hetke minnes meenus mulle minu puus, mis oli ka üks põhjuseid miks ärkasin. Nüüd tuli mul ette võtta missioon: tõuse ja sära Cameron.
Teadmata kuidas sellega alustada, tõusin küünarnukkidele ning kummardasin tema kõrva juurse.

,,Äratus!" sosistasin tema kõrva.

Ta ei reageerinud.

,,Äratuuus!" karjusin nüüd. Kõvasti.

Poiss lükkas end sellepeale kohe istuli, vaadates paanikaga ringi.

,,Mis juhtus?"

Ma ei vastanud, vaid naersin nii kuis jaksasin.

,,Pole naljakas," podises ta oma nina alla, pahurdades.

,,On küll, ja kuidas veel!" itsitasin.

,,Milles su probleem siis seisnes, et pidid mind üles ajama?"

,,Mul oleks vaja saada vetsu ja süüa tahaks ka," rääkisin poisile.

,,Ja kust ma seda saama peaksin?"

,,Emm... Ma oletan, et köögist, külmkapist."

Sellele poiss ei vastanud, vaid tõstis oma pilgu uksele, millele keegi koputas. Cameron tõusis ning avas selle. Seal oli Jenn, käes kohvi tass koos kuuma kohviga.

,,Mis värk on?" küsis naine silma tehes.

,,Oot, oot, ära sa loodagi!" vastasin talle pool naljaga.

Viimane vaid naeris see peale. Kui aus olla, pole mul ammu nii 'õnnelikku' hommikut olnud. Kuid ega see 'õnnelik' kaua kestnud, sest kohe kui kell tiksus üks, seisis meie ukse taga ei keegi muu kui Gage isiklikult. Aga ta polnud üksi ning tema plaanidki polnud kõige meeldivamad.

Cameron oli see, kes ukse avas ja tänu jumalale ei näinud Gage - ega ükski tema meestest - mind.

,,Said tüdrukult infot?" oli Gage esimese asjana küsinud.

,,Umm... Ei, kui aus olla," vastas Cameron kahtlevalt.

,,Ja miks?"

,,Sest Victoria küsis mu täisnime ja ma ütlesin perekonna nime ka, millest ta tegi omad järeldused ning siis ta avastas, et sa oled minu onu."

,,Põrgu küll noh!" kirus Gage karjudes ja kätega vehkides. 

Samal ajal otsustas minu kohvi tass maha kukkuda ning Gage tähelepanu äratada.

,,Kes seal on?" küsis ta vägagi kahtlustavalt.

,,Seal on lihtsalt Jenn, see arst. Mäletad?"

,,Nojah, igatahes, ma pean selle väikse värdja kätte saama, enne kui ta mu plaani ära rikub.''

,,Mis plaani?'' 

,,Pole sinu asi, poisu. Küll uudistest kunagi kuuled.''

,,Emm... Okei.''

Peale seda lõi Gage ukse kinni ja lahkus. See sama päev möödus algul viperusteta, vaadates filme ning Cameronil mulle süüa tehes. Poiss oli just lõpetanud küpsetamisega, tuues toidu mulle diivanile.

,,Ära pudista! Jenn lööb mu maha kui ta seda peaks nägema!''

,,Sina koristad, mina ei vastuta!'' vastasin käsi üles tõstes. Poisi vastust ootamata hakkasin sööma. Tundus, et kõik sujus edasi hästi, kuid kui Jenn õhtul koju jõudis, muutus olukord. Algul ei tundunud midagi valesti, aga kui naise järel 10 relvadega meest sisenes, samal ajal sihtides Jenni, siis oli midagi väga, väga valesti. Hakkasin juba diivanilt püsti tõusma, kui puus endast märku andis. Tõusin siiski vaevaliselt püsti. Samuti hetk hiljem naelutas mind paigale relv, mis oli nüüd minu poole suunatud. 

,,Mis toimub?'' küsisin.

,,Teie väike sõbrake sai pahandusega hakkama - meie plaani ei segata,'' vastas üks püssimeestest. 

,,Ja kui segatakse?''ütlesin veidi mõnitaval toonil. 

Olles endiselt vigastatud, peamiselt relvatu ja paari sammu kaugusel surmast, on minu sarkasm ning mõnitamis oskus siiski kõrgel tasemel. 

,,Siis peab see sõbrake tagajärgede eest vastutama.''

,,Hmm... Kõlab huvitavalt. Äkki seletaksite veidi?''

Te küsite, mis mul plaanis on?

Kas ma tõesti tundun nagu tüdruk plaaniga?

Just, plaani polegi. Plaan on mul harva, kuid siin ma olen. Loodetavasti aitab improviseerimine ka seekord. Vaadates ringi, taipasin, et mehed polnud Cameroni märganud. Viimane vaatas meid köögist, nurga tagant. Viipasin talle pea märkamatult peaga, andes signaali meile abi otsimiseks.

,,Miks ma peaksin seda sulle seletama, plika? Ma vean kihla, sa ei suuda isegi korralikku paremhaaki lüüa ega relva käsitleda. On mu õigus?''

Hmm... Nad ei tea kes ma olen. See tuleb alati kasuks. 

,,Kahjuks, mu kallis Gage'i koer, tundub, et sul on õigus. Ma lihtsalt küsin, kas Gage käsib teil vahest istuda ja haukuda ka? Või lihtsalt longite tal järgi?''

Viimane küsimus viis mehe üle piiri. Ta kõndis minuni, vaatas mulle silma ning valmistus mind lööma. Ullike oli aga sedavõrd loll, et arvas minust nii madalalt. Ma ei tea, kas olete kuulnud sellist lauset - tegutse enne kui reageerid. Juhuks midagi jäi mõistmata, tähendab see - nähes teist sulle löögi andmist valmistamas või mõtlemas, löö enne kui saad hoobi ja reageerid tagasi lüües. Seda ma tegingi. Lõin meest täie jõuga, suutes ta samal ajal ka tasakaalust välja viia. 

,,Kuidas mu paremhaak siis välja kukkus?'' rääkisin irvega. 

Ülejäänud mehed silmitsesid mind imetsusega. Ka Jenn tundus üllatunud.

,,Kust sa kurat tulnud oled? Ma pole sellist lööki ammu saanud, ammugi mitte tüdrukult,''lause lõpu podises löögi saanu oma nina alla, küsimuse küsis ta seevastu pea karjudes.

,,Kust Kurdadid ikka tulevad, kullake? Põrgust, kallis, põrgust.''

Ma isegi ei valetanud. Mu elu oli paras põrgu - on seda siiani. Jälgides mehe nägu, muutus see kartlikuks. Ma ei saanud aru miks, kuni taipasin, et ta arvan mind olevat päriselt Saatan. Kes oleks arvanud Gage'i mehi olevat selliseid pehmekesi? Ma olin vägagi üllatunud mehe mõttekäigust. 

Tulles tagasi reaalsusesse, hakkasin naerma. Naer, mida naersin, ei tulnud südamest, vaid oli rohkem mõnitav irvitamine.

 Miks mitte anda mehele väike etendus, või mis?

Ilme mehe näol oli hindamatu. Ma oleks pidanud pilti tegema ja hiljem Gage'ile näitama, millised argpüksid tema mehed on. Ta saaks arvatavasti südame rabanduse.

,,S-sa oled päris Kurat?"

,,Võib-olla, võib-olla mitte," naeratasin veel kavalalt.

Üks teistest meestest otsustas sekkuda.

,,Sa tõesti usud teda, Robi?" päris teine mees.

Selle järgnes vaikus. Robil oli silmnähtavalt piinlik seda tunnistada, kuid lõpuks ta siiski tunnistas seda. Edasi läks asi segaseks. Cameron oli selle ajaga nii öelda abiväga kutsunud, tuues kohale paar relvadega musklis venda. Ma ei teadnud kes nad olid või kust nad tulid, aga abi neist oli. Cameroni sõbrad - vähemalt nii ma oletan - sisenesid uksest, lüües Gage'i koerad seljatagant oimetuks. Muidugi mitte kõik ei langenud sinna lõksu ja kukkusid oma relvadega vehkima. Seal kõrval seistes tundus see vägagi koomiline, kuni kohale ilmus Gage. Ja tal oli kaasas keegi vägagi üllatav.