Murtud sõnad / PAUSIL /

11.

Vaikus.

Gage ja Damen seisid ukse aval, Dameni nägu justkui süütul lapsel.

,,Tead, su järjekordne sõber sai millegiga hakkama," lausus Gage aeglaselt.

,,Nii?" kergitasin kulmu.

,,Ta otsustas paarile minu mehel lahkeid hoope jagada."

Nüüd ma tean küll, kelle ta vaeseomaks peksis, naersin mõtteis.

,,Tead, Damen üksi mitme mehe vastu ja ikka võites on ikka päris hale. Ma hakkan vaikselt kahtlema kas su mehed üldse midagi oskavad."

,,Sa arvad nii?"

,,Jah, aga mis teha, eks sa isegi üks paras pehmeke ole," muigasin.

,,Ma arvan ka, et ma olen pehmeke. Eks ma sellepärast inimesi pidevat tapangi, või mis?"

,,Kallis Gage, sa võid tappa inimesi palju tahad, aga see südameke mida sa nii kangesti varjata püüad, on väga pehme. Nagu vatt."

,,Ja kust sa seda tead?"

,,Omad allikad."

,,Sooviksid selgitada?''

,,Ma ei usu, et sa tahad oma meeste nägusid näha kui ma räägin neile selle südant murdva armastusloo Adeline'ga. Kurat, isegi see nimi kõlab juba lamedalt.''

Gage näo täitis hetkeline segadus, kuid peagi võttis üle viha. Siiski säilitas ta oma rahu ning küsis ähvardavalt.

,,Kuidas sa Adeline tunned?''

,,Ei tea, ei tea... Hmm... Ta juhtus vist olema üks mu tööotsadest olema...'' rääkisin irvega suul.

Gage nägu kahvatus. Täiesti lubivalgeks. 

,,Sa vist armastad teda väga, kas pole?''

,,Sa tapsid ta?''

Mees nägi välja nagu eksinud kutsikas ja proovisin naeru tagasi hoida, kui märkasin pisaraid ta silmis. 

Arvate, et olen õel? 

Õigesti arvasite.

,,Mitte veel.''

Peagi peatusid minu silmad Damenil ning viipasin talle peaga, andes märku, et ta lööks Gage'i oimetuks. Kuna vaeseke oli omas transis nii sügaval, ei märganud ta minu ja Dameni vahelist suhtlemist. Damen haarast esiku kapilt lambi ja lõi selle mehele kuklasse. Või noh, peaaegu. Gage refleksid töötasid kiiremini ning ta haaras Dameni käest, väänates selle teist pidi. Mehe liigutused sundisid Dameni suust väljuma valu karje, aga sellega polnud võitluse lõpp lähedalgi. Teise käega proovis Damen meest näkku tabada, kuid seis oli tema kahjuks. Gage haaras ka tema teisest käest, lüües põlvega Dameni kõhtu ning kuna ta teine käsi oli vägagi ebaloomulikus asendis ja Gage käänas seda veel rohkem, kõlas kõva raksatus. Sel hetkel sain aru, et kui keegi Damenile appi ei lähe, magab ta järgmine kord oma hauas. Mõtlemata tormasin mehe poole, püüdes kõigest väest ignoreerida lõhestavat valu puusas, võtsin Gage kaela oma käte vahele ja keerasin järsult. See poleks mul muidu korda läinud kui Gage poleks tänu Dameni vastupanule oma selja minu poole keeranud. Ka mehe kaela läbis kraksatus ja mees kukkus liikumatult maha. 

,,Ilus võte,'' kommenteeris Damen.

Ignoreerisin viimase kommentaari, vaadates ringi. Alles nüüd meenus mulle, et me polnud üksi. Gage tallaalused seisid meie ümbes, üritads välja paista hirmsad. Teadsin, et muidu oleksin suutnud nad maha võtta, kuid sellises seisus kaotaksin. Ägasin küünarnukiga vaikselt Dameni ribidesse nii, et ta kummardus tasakesi rohkem minu poole.

,,Me ei suuda neid maha võtta, niiet meil on kaks valikut,'' rääkisin tasaselt ning mees noogutas tasakesi.

,,Me kas jookseme või anname alla. P.S. Mina alla anda ei kavatse.''

,,Jookseme?''

,,Elu eest kolme peal.''

,,Üks.''

,,Kaks.''

,,Kolm.''

Ja ma jooksin nagu ei kunagi varem. Meie õnneks tuli see, et uks oli peaaegu meie nina ees. Üks tähtis asi jäi mul ikkagi läbi mõtlemata - mu puus. Jätkasin jooksmist, tegemata välja põrguvalust mu puusas. Jooksmine polnud mu elus kordagi nii palju piina tekitanud. Kuulsin oma seljataga raskeid samme ja mõistsin - olen neil peagi küüsis. Damen oli ammu mu vaatest kadunud, minu jalad üles andmas ning mu mõistuse võttis vaikselt üle paanika ja adrenaliin.                                                                         

Olles omades mõtetes kinni, ei märganud ma enda ees olevat kasti, mis sai mulle saatuslikuks. Komistasin, kukkusin ja jäin hingetult asfaldile lamama. Gage mehed jõudsid peagi minuni ning haarasid minu kätest, tirides mind nendega kaasa. Mehed mind endi järel lohistades, jõudsime nurgani, kus seisis musta värvi Mercedes. Autol polnud peal tulesid ja aknad olid piisavalt tumedad, et ma neist läbi ei näeks. Mind talitati tagaistmele ning minu üllatuseks tuli minuga kaasa vaid üks musklis meestest. Viimane istus autosse - minu kõrvale tagaistmele - noogutas juhile ja sõit algas. Kui vaikus oli mu ära tüüdanud, otsustasin selle murda.

,,Mis on su nimi?'' küsisin sellelt vennal, kes minu kõrval istus.

Vaikus.

,,Mis Gage on teid kõikki kuradi ära kurdistanud või?''

Vaikus.

,,Kus me pooleli jäimegi... Aaa, selle juurde, et kas sulle maitseb koeratoit, mis Gage sulle söödab? Või olete te kõik sellised pussy'd, et ta annab teile hoopis kassitoitu?''

Autojuht turtsatas selle peale. Mees minu kõral püsis endiselt tasa. Nügisin küünarnukiga oma kõrval istuvat isikut nii kaua, kuni tal sellest kõrini sai ja ta lõpuks oma suu avas.

,,Lõpeta.''

,,Leidsid lõpuks oma hääle? Kas sinuga juhtus samamoodi nagu Arieliga, et nõid varastas su hääle ning said selle nüüd tagasi?''

,,Kust kohast sa need kõik võtad?''

,,Noh, mul on olemas selline asi nagu aju, mitte nagu mõnel siin. Mis su nimi on?''

,,Kevin.''

,,Aga päris nimi?''

,,Miks ma seda sulle üldse ütlema peaks?''

,,Ma ei tea. Võib-olla siis ei peaks ma sind igasugu napakate nimedega kutsuma.''

Ülejäänud auto sõit möödus vaikuses. Kuulda oli vaid mootori nurrumist ning inimeste tasast hingamist. Veidi enne kohale jõudmist, oli kosta pagasnikust kellegi tagumist. 

Terve see aeg oli inimene pagasnis?

Hiljem ka röökimist. Hääl tundus mehisem, sellest oletasin seal olevat meest. Juht kirus karjeid kuuldes vaikselt, kuid jätkas sõitmist. Jäime seisma suure villa ette, mis tundus olevat liiga uhke sellise piirkonna kohta. Maja oli tumepruunist puidust ja selle ees laius suur bassein. Täielik luksus. Hoolimata sellest, ei seadnud ma oma lootusi kõrgele seal ujumise kohta. Oleksin heameelega teada tahtnud kellele see maja kuulub, aga küll selleks oma aeg tuleb. Asusime autost välja - minu käe küljes rippus endiselt see musliks vend - liikudes pagasniku poole. Selle lahti tehtes vaatas mulle vastu lõhki pekstud näoga Cameron. Mu silmad läksid üllatusest suureks, kui kuulsin villa ukse avamist ning seal ukse lävel nägin seismas Damenit. Mulle meenus midagi. 

,,Lucifer on järjekordne libu minu maffias.''

Mul tekis kõva kahtlus, et ka Gage on üks tema libudest. 

Aga milleks siis kõik see? Kas see oli tõesti lihtsalt üks suur mäng?

Damen astus meile paar sammu lähemale, veintas oma näole kurjakuulutava irve ja lausus: 

,,Terekest, nukuke.''