Murtud sõnad / PAUSIL /

6.

Eelmises:

,,Kust kurat sina siia said? Surnud ei peaks olema?"

,,Ei tead, polnud tuju täna surnud olla."

,,Vait!" sosistasin Damen'ile, sest tupiktänavast - kus me olime - möödusid kahtlased kujud.
Suutsin olla rahulik, kuni nägin ühe nende silmades tuttavat helki.
Põrgu helki.

Vot nüüd ma olin paanikas. Sest see helk kuulus vaid Gage'i. Ta oli ainuke.

Aga see polnud Gage. See oli keegi, kellest mul polnud aimugi.
Kuid see inimene oli kõigeks võimeline. Millekski hullemaks kui inimeste tükkideks lõikamine, ilma, et ükski lihas ta näos liiguks.

Ja see hirmutas mind. Võib-olla ma tundun ego, aga siin maailmas pole palju asju mis mind hirmutaks.
Minu õnneks see kamp möödus tänavast, ilma meid märkamatta. Võpatasin. Arvasin, et see oli Damen kes oma käe mu õlale pani, kuid seljataha vaadates oleksin šoki saanud.

,,Kas tead, seljatagust peaksid sa siiski valmama."

Vabanesin hetkelisest tardumusest.

,,Ja miks sina mulle seda ütlema tuled?"

,,Sest on põhjust."

Ja seal see oli, see kuradi helk. Võta seda kuradit kuidas tahad. Kuradi irooniline.

,,Ja sina oled kes?"

,,Sinu kaksik."

Mida kuradi põrgu auku? Minu vend? Kaksik?

,,Mida põrgut?"

,,Just seda põrgut. Ma tean, et sa ei usu seda ja sul on sitaks küsimusi, aga see on tõsi."

,,Ja miks sa NÜÜD välja ilmud?"

Meie rääkimisest oli välja kujunenud minu karjumine ja tema ärritavalt rahulikud vastused.

,,Sest ma ei leidnud sind varem, ma ei tea sinu päris nime siiani."

,,Kui aus olla, siis lähima 5 aasta jooksul mul pole plaaniski seda öelda ning vaevalt, et siiski on."

,,Tohoh, miks nii?"

,,Sest mu elu on lill. Kõrvenõges."

,,Ega minu elu parem pole."

,,No ikka on küll, kuigi ma ei tea sellest midagi."

Tüübi liikumisest ja rääkimisest oli aru saada, et ta oli närvis. Ta polnud siin niisama. Ta kas tuli mind mõrvama või lihtsalt ärritama.
Viimasega sai ta hakkama.

,,Tõesta."

,,Kus su vanemad on? Need kes su üles kasvatasid."

,,Kuskil teisel pool maakera, sinu?"

,,Ma nägin nende mõrva oma silmaga pealt. Nad lõigati tükkideks ja lõikaja oli ei keegi muu kui Gage."

,,Oh..."

,,Noh, näed nüüd?"

,,Okei, okei, su elu oli võib-olla karmim kui minu, aga kui väga teada tahad on minu missioon sind mõrvata."

,,Raisk, ma teadsin seda!"

,,Kuidas?"

,,Sinu olek ütleb seda ja selle põhjal võin öelda, et sa pole just kogenuim."

,,Oleneb mida kogemuseks lugeda. Kui 6 aastat mõrvarina pole kogemus, siis küll."

,,Tee seda tööd kaua tahad, aga sa pole selleks loodud. Kui sa oled juba 6 aastat seda tööd teinud ja oled ikka selline äpu, siis unusta ära."

,,Päris julm oled naise kohta."

,,Pista oma perse see julmus."

Peale seda valitses meie vahel vaikus.
Olles ärritunud oli minus kasvanud himu suitsu järele.
Kuna siia - mingisse tupiktänavasse - joostes olin märganud bensukat, mis ei tundunud olevat kaugel, otsustasin sinna minna ja omale suitsu osta.
Rahaga mul probleeme vist ei teki, sest olin enne oma pükste tasku pannud raha, aga kas see seal veel on, on omaette teema. Lootuses suitsu raha leida, kobasin oma taskutes, samal ajal kui kutt mind segaduses vaatas.

,,Ma otsin suitsu jaoks raha, tropp."

Aga ma ei leidnud seda. Tundub, et mu taskuid oldi tühjendatud. Aga noh, mis siis ikka.

,,Kuule, mis iganes su nimi on, kas sa saaksid mulle suitsu osta?"

,,Daniel."

,,Mind ei huvita mis su nimi on, sest see oli esimene ja ilmselt ka viimane kord, kui me näeme."

,,Miks sa üldse suitsetad?" küsis ta, ignoreerised mu kommentaari ning samal ajal mulle raha ulatades.

,,Kui paljud suitsetavad, et seda nautida, siis mina suitsetan, et nautida ja surra poole kiiremini kui peaks."

,,Oh..."

,,Just."

Hakkasin kõndima bensuka poole, kuigi ma polnud kindel, kas viimane üldse seal pool oligi.

,,Kuhu sa lähed?"

,,Poodi. Suitsu ostma."

,,Mul on, tahad?"

Keerasin end ringi ja kõndisin tema juurde. Ta otsis taskust paki suitse ja ulatas ühe neist mulle.

,,Sa ei suitseta?"

,,Ei. Enam mitte."

,,Miks need sul need siis taskus olid ja miks sa maha jätsid?"

,,Ma ostsin need hiljuti, kui olin piisavalt vihane, et kõik perse saata ja valmis kõiki õhku laskma. Ma jätsin maha oma naise pärast. Eks-naise."

,,Loll oled."

,,Ma tean."

Võtsin Danieli käest suitsu, eirates veidrat surinat, mida tundsin kui mu käsi tema kätt puutus.

,,Tuld?" küsisin poisilt.

,,Kohe."

Järjekordselt kompis ta oma taskutes, et leida välgumihklit. Selle leidnud, süütas ta tule ning pani mu suitsu põlema. Rahulikult tõmbasin esimese mahvi ning tundsin, kuidas rahunen.

Olime vaikinud juba pikemat aega, ainsaks heliks olid vaid meie hingetõmbed - kaasa arvatud minu suitsetamine - ja paar mööduvat autot.
Kuid mind painas üks küsimus, mille otsustasin siiski küsida.

,,Kelle palvel sa siin oled?"

,,Aston."

,,Hmm... Pole varem kuulnud, kust ta pärit on?"

,,Rootsist."

,,See Luciferi maha müüdud maffia?"

,,Kust sa neid nii täpselt tead?"

,,Me oleme tuttavad tattidest saati."

,,Mmm... Okei."

Edasine möödus vaikuses.
Meid saatsid samad helid mis ennegi, kuni haistsin midagi vere ja viina segu sarnast.

,,Tunned ka seda haisu?" ütles Daniel justkui mu mõtteid lugedes.

,,Seda vere ja viina segu?"

,,Jah."

Hetk hiljem kõlas kellegi karjumine. Kuid see oli rohkem nagu kellegi kaasa elamine.