"Noh," lausus ta ja vaatas viimaks minu poole. Juurdlesin peas, kas tal olid mingid kõnehäired, et ta ei suutnud korralikult valju ja arusaadava häälega rääkida.
Krimpsutasin nägu. Mu kannatus hakkas katkema.
"Asi on nii, et sellest pole mul eriti lihtne rääkida, aga... Mul oli halb eks. Ta muutiski mind selliseks."
"Jätka," sõnasin vähe sõbralikumal ja soojemal toonil.
"Mida mul jätkata? Ongi lõpp. Mu eelmine kutt muutis mu selliseks."
"No, kui sa siia tahad jääda, pean ma su lugu teadma. Ma juba tean Hunteri ja Logani oma."
"Hea küll," ta ohkas ja vaatas mu silmadest võimalikult eemale.
"Me olime temaga suht kaua koos olnud eks ja mul polnud õrna aimugi, et ta on, noh... selline."
"Nii?" küsisin entusiastlikult.
"Ja siis ühel päeval kui ma koju tulin ja magamistuppa riideid läksin vahetama, olid seal maas mingid võõrale naisele kuuluvad asjad ja voodis olid vereplekid," ohkas Bea ja suunas uuesti oma pilgu kaugusesse.
"Kas ta pettis sind?" pärisin vahele.
"Ma lihtsalt seisin seal ja silmitsesin neid asju, ma ei teadnud, mida teha," jätkas ta justkui eirates mu küsimust. "Ja siis lõpuks tuli Tom koju."
"Su mehe nimi oli Tom?"
"Jaa," vastas Bea mulle kuidagi kurvalt naeratades ja jätkas:"Ja ma muidugi küsisin talt vaata, et miks siin meie magamistoas kellegi võõra naise asjad on. Ta hakkas lärmama ja ütles, et tal oli vaja. Ma palusin tal selgitada, aga selle peale ta läks aina rohkem närvi ja ütles, et ma ei saaks sellest aru."
Muigasin, kuid ei seganud tüdruku jutule vahele.
"No ja siis ma solvusin ta peale ja läksin hoopis kööki omale kohvi tegema. Ta tuli ka sinna ja me läksime veel hullemini tülli. Ta lõi mind ja tegi mulle haiget. Siis ma ütlesin, et lähen minema ja hakkasin uksest välja juba astuma, kuid ta tiris mu tagasi ja lõi mind veel. Lootsin, et ta jätab mu rahule ja läksin elutuppa. Tegin plaani, et kui ta homme tööle läheb, lähen mina kellegi teise juurde minema. Lõpuks ta tuligi minu juurde, päris pea lähedale. Ma mõtlesin, et ta tahab andeks paluda ja hakkab mu kaela suudlema, kuid ta vist hammustas mind. Ma päris täpselt ei tea. Igatahes jah... ütles vaid, et nüüd varsti hakkan ma aru saama, miks tal seda vaja oli."
Aplodeerisin talle kõvasti ja prunditasin huuli. "Väga tore lugu. Kumb poistest selle sulle edasi rääkis?"
"Mis mõttes?"
"See on minu lugu, türa küll," läksin närvi. Ma olin nii vihane, et oleksin võinud vabalt nii tema kui ka mõlemad kutid ära tappa ja põlema panna.
"Ei ole sinu lugu," ta kortsutas kulmu ja näis segaduses.
"On küll. See juhtus minuga 13 aastat tagasi."
"Ja minuga juhtus paar kuud tagasi..."
Istusin tagasi voodile ja otsustasin, et uurin asja. "Mis selle Tomi perekonnanimi oli?"
"Tom Stewart," nuuksus Bea vaikselt.
Kortsutasin kulmu. "Okei, räägi mulle midagi tema kohta, mida peaaegu et mitte keegi ei tea."
"Eee," ta venitas ja ma kuulsin, kuidas ta süda kõvasti ja kiiresti taguma hakkas. Ta oli tõesti alles nooruke.
"Tal on naba sees sünnimärk. Aga see pole nagu täpp, vaid selline nagu paari millimeetri suurune."
