Lõpetasin ta puusa silitamise ja lamasin lihtsalt umbes viis minutit tema kõrval. Ma arvan, et tavaolukorras oleks ta mulle märku andnud, et ma jätkaksin.
Kuna mingit reaktsiooni ei tulnud, kiikasin üle ta külje tüdruku näo poole, et näha, kas ta ikka magab. Ta hingamine oli kuidagi kummaliselt vaikne ja ta nägi imelik välja, kuid see oli ilmselt haiguse pärast.
Keerasin end vaikselt temast eemale ja tulin lõpuks voodist välja. Liikusin ukse poole ja seisatasin selle juures, heites Elenale viimase pilgu. Magas.
Väljusin toast ja sulgesin ukse vaikselt, et mitte teda üles äratada. Siis seadsin sammud elutoa poole, kus Bea ja Hunter telekat vaatasid. Minu saabudes panid nad filmi pausile.
"Mis Elenaga on? Rääkisid temaga?"
Mõtlesin toimunule ja naeratasin vaikselt endamisi, kuid siis manasin näole tõsisema ilme, et keegi midagi aimama ei hakkaks.
"Umbes nii jah," vastasin lühidalt.
"Mis tal siis viga on?" uuris Bea, pilkugi seisvalt telekaekraanilt kordagi tõstmata.
"Ta ütles, et ta on haige. Noh, mingi külmetus või midagi," sõnasin, mida teadsin.
"Ja sa usud teda? Külmetused näevad teistsugused välja ju," sekkus Hunter.
"Jah, aga..." võtsin taburetil istet ja võtsin kätega peast kinni. Ma tõesti ei teadnud, mida uskuda. "Aga äkki meil on teisiti? Me ei jää ju haigeks?"
"Seda peaks sa ju teadma, sa oled meist kõige kauem elanud. Okei, Elenast kergelt vähem aga siiski."
"Kui ma ütlen, et ma ei tea, siis see seda tähendabki," saatsin Hunterile pahase pilgu.
"Muideks, ma just kuulsin oma sõbrannalt uudiseid," jätkas Hunter teisel teemal.
Ta jäi vait, justkui ootaks minu vastust. Kortsutasin kulmu ja manasin näole grimassi, näitamaks talle, et ma ootan juba tükk aega.
"Noh? Täna tahaks kuulda seda," laususin kärsitult.
"See ei meeldi sulle mitte üks põrm."
"On palju asju, mis mulle meelepärased pole. Räägi juba, ära keeruta."
"No, vana Hafger on surnud."
Mu silmad läksid suureks. "Tohoh, kaua ta elas? Kuussada viiskümmend aastat?"
"Kuussada kaheksakümmend oli kui ma ei eksi, aga see ei ole tähtis üldse," parandas sõber mind. Ta avas suu, et midagi veel ütlema, kuid Bea katkestas teda.
"Kes on Hafger?"
"Sa ei tea?" vastasin ta küsimusele küsimusega.
"Kui ma teaks, siis ma ei küsiks," sõnas ta nipsakalt. Saatsin talle ta vastuse peale kurja pilgu.
"Ta on põhimõtteliselt meiesuguste valitseja."
"Mis mõttes?" ei saanud Bea ikka aru.
"See ei ole midagi erilist, kõigest mingi vana komme, mis pole siiani väljasurnud. Lihtsalt on keegi, kes mõistab meiesuguste üle kohut, kui keegi midagi valesti teeb või reegleid rikub."
"Reegleid?" päris tüdruk edasi.
Ohkasin meelega valjult, et ta kuuleks mu tülpimust. See polnud tõesti mingi eriline teema, millest oleks pidanud rääkima. Need rikkumised olid niigi sellised suuremad, mida keegi meist niikuinii ei hakanud korda saatma.
"Igatahes," ütles Hunter oma pilku Bealt ära pöörates ja minu poole vaadates. "Sulle ei meeldi põrmugi, kes tema asemele määrati."
"Vance?" pakkusin huupi. Teadsin, et ta oli elanud nelisada seitseteist aastat praeguseks. Muidugi juhul, kui vahepeal keegi teda lõplikult ära polnud tapnud.
"Miks sulle ei meeldiks, et Vance tema asemele sai?" naeris Hunter.
Kehitasin õlgu. Mul polnud õrna aimugi, miks ma teda pakkunud olin. Saime paar sajandit tagasi hästi läbi, kuid siis ma kolisin mujale ja me ei suhelnud enam. Mul tegelikult mingeid negatiivseid tundeid tema vastu küll ei ole.
"Kes siis?" eirasin ta küsimust.
"Tom."
Ma istusin liikumatult oma toolil ja lihtsalt puurisin teda oma pilguga. Kas see pidi mingi järjekordne nali olema?
"Sa teed nalja," otsustasin lõpuks ta öeldu peale lausuda ja hakkasin naerma. Ta peaaegu tõmbas mind ninapidi. Peaaegu jäin uskuma.
"Ei tee," kõlas surmtõsine vastus.
"Kes tappis Hafgeri?"
"Ma ei tea seda täpselt," ta ohkas. "Mulle ei öeldud täpselt midagi, peale selle, et Tomi käsi on mängus."
"Ta tegi seda, et Hafgeri kohta endale saada?"
"Põhimõtteliselt," noogutas Hunter.
"See on ajuvaba ju, vanatoi oli ise ka peaaegu hauas koguaeg. Ta ju muundati kui ta oli kuuekümne aastane, suur ime, et ta sellestki ellu jäi."
"No vot, aga Tom tahtis kangesti tema surma."
"Kas see tähendab halba meile?" uuris Bea.
Mõtlesin hetke. "Kas Tom on teinud uusi reegleid juba?"
"Midagi," vastas Hunter,"peale selle, et me ei tohi tavainimestega koos olla."
"Me pole seda juba sajandeid tohtinud," naersin vaikselt.
"Jah, aga seekord on see surmaga karistatav."
"Kas sa teed nalja?" kargasin püsti. "See on lauslollus!"
"No, jah. Kuigi ta pole nendega seksimise ära keelanud, niiet seegi asi," pistis Hunter vahele.
"Nad niikuinii surevad ju lõpuks kui me nendega seksime," naersin jälle. "Nad ei kannata ära seda jõudu."
Bea pööritas silmi ja vahtis edasi seisvat telekaekraani. Hunter muigas ja noogutas vaikselt. Ta teadis, millest ma räägin.
"Okei, jätame selle kõrvale," kostis lõpuks Hunter. "Mind ajab Elena ikkagi muretsema."
"Ta ei taha sellest rääkida," ütlesin. "Ja ta ise väidab, et see on tavaline külmetus. Miks ta peaks valetama?"
"Aga saad aru, tavaline külmetus ei löö niimoodi välja, et sa hakakd näost moonduma."
"Ta pole moondunud," lükkasin ta argumendi tagasi. See oli ju absurd.
"Äkki tal on midagi viga, aga ta ei taha teile rääkida? Äkki ta mulle räägib?" pakkus Bea välja.
"Sa mõtled mingid naisteasjad?" itsitas Hunter lapsikult. Muigasin isegi selle peale.
"Ärge olge nõmedad," saatis tüdruk altkulmu pilgu.
Istusime natuke aega vaikides, kui tüdruk lisas:"Need on tõsised asjad."
"Jah, muidugi," naeris Hunter edasi.
"Kui sa ei tea asjadest," sõnas Bea läbi hammaste. "Siis olge vait."
"Tohoh, kus tuli kamandaja välja," naersin veel rohkem. Muidu oli ta selline hall hiireke.
"Kui te mu abi ei taha, siis okei," ütles tüdruk, pööras pea ära ja teeskles solvunut.
"Naised," pomisesin tasa ja tõusin püsti.
"Kuhu sul minek? Alles tulid ju?"
"Ma lähen Elenat vaatama. Äkki on tal palavik," seletasin kähku.
Hunter noogutas mulle vastuseks ja ma väljusin elutoast, jättes nad Beaga sinna kahekesi telekast poolelijäänud filmi vaatama.
__________
kena koolipäeva teile kõigile homme, ma naudin vaheaega! :-)
