"Hommikust," jalutasin kööki. Tabasin enda peal mõlema poisi pilgud ja muigasin rahulolevalt. Ainult Bea pilk mind häiris, ta vist polnud ikka sellega harjunud, et siin majas ei pea täiesti riides käima.
Kutid ei vastanud midagi, mõlemad jõid oma kohvi edasi. Turtsatasin vaikselt, sest kohvi ei mõjunud meile. Ju neil oli see harjumus lihtsalt sisse jäänud.
"Elena," sõnas järsku tüdruk, kes polnud siiani ühtegi sõna paotanud ja peaaegu päevast päeva oma toas püsinud, olin ta siinolemise isegi ära unustanud.
"Jah?" pöörasin ringi.
"Mul on sulle üks küsimus."
"Tampoonid on vetsus teises sahtlis," vastasin ükskõikselt ja jätkasin endale mahla valamist.
"Türa kui rõve," krimpsutas Logan nägu ja Hunter lükkas kohvitassi endast eemale. Pööritasin silmi selle peale.
"Ärge olge sellised tited."
"Asi pole selles," jätkas Bea.
Ma muutusin vaikselt murelikuks. "No olgu, tahad kohe rääkida?"
Tüdruk noogutas.
Läksin tema ees toast välja ja kiikasin hetkeks üle õla, veendudes, et tema tuleb kaasa ja kutid ei tule luurama. Liikusime väiksesse kontorituppa, mida keegi ei kasutanud. Võtsin laua taha istet, tüdruk istus minu vastas olevale toolile.
"Kurda," ütlesin ja võtsin paar suurt sõõmu oma mahlaklaasist.
"No ma ei tea, kas meil on nii, et... me tunneme oma muutjate lähedust?"
"Ma ei tea. Alguses vist küll jaa," vajusin mõttesse. "Aga kui ta on kedagi selle aja jooksul veel muutnud, siis sa enam ei tunne. Siis tunneb järgmine."
"Okei, aga.. tapmine ei loe eks?"
Raputasin pead.
Vaikisime hetke, kuid siis mulle meenus midagi ja ma otsustasin täiendada. "Ja siis ka enam ei tunne, kui sa oled väga väga kaua selline olnud. Noh, nagu mina."
Vaikisime jälle. Otsustasin seda lõhkuda. "Mis siis on? Miks sa seda järsku küsid?"
"Ma tunnen Tomi vist."
Mul vajus imestusest suu vist isegi lahti.
"Mida sa tunned?"
"Ma tunnen, et.. ta on lähedal."
Tõusin püsti. "Kui lähedal?"
"Ma ei tea..." ta võttis peast kinni. "Mulle tundub nagu ta oleks jälginud mind. Ma sellepärast ei tulnudki oma toast välja, et m-"
"Sa kartsid, et ta saab siia sisse?"
Ta noogutas vaikselt.
"Mhh," pomisesin. "Ära karda, ma ju lubasin sulle, et kaitsen sind. Ta ei saa sulle midagi teha. Pealegi on minul temaga rohkem kana kitkuda juba aastaid."
"Aga ta on nii tugev.."
"Mis? Kas sa kutsud mind nõrgaks?"
Ta naeratas hädiselt selle peale. Naeratasin vastu. Ma pidin sellest minema poistega rääkima.
"Aga oota siin, okei? Ma tulen kohe tagasi."
"Kuhu sa lähed?" uuris Bea.
"Ma pean korra ära käima. Ausalt, ole siin."
Väljusin uksest ja läksin kibekiiresti kööki, kus poisid ikka veel istusid.
"Sa pole end ikka riidesse pannud," vingus Logan.
"Sul poleks ju midagi vaadata kui ma end katma hakkaks," sõnasin talle kerge silmapilgutusega vastu.
Ta avas suu, et midagi vastu öelda, kuid ma kartsin, et meil pole selleks enam aega. Segasin vahele:"Mul on teiega millestki olulisest vaja rääkida."
"Ei, ma ei viitsi su paarimees olla täna baaris, täna tuleb jalka telekast," vastas Logan, arvates, et teab, mida küsima hakkan.
"Ole vait praegu," kamandasin. "Ma rääkisin teile Tomist eks?"
"Selles tõpranahast kes sulle nii tegi? Jaa, põgusalt."
"Või siis umbes mitu uneta ööd, kus me sind lohutama pidime kui sa nutsid," pistis Logan vahele.
Oleksin niiväga tahtnud talle kõrri karata, kuid praegu polnud üldse õige aeg.
"Anyway," jätkasin. "Ta on siin vist."
Kutid vaatasid teineteisele otsa ja tardusid paigale. Nad ei võtnud seda infot üldse ükskõiksena.
"Mismõttes siin?"
"Otseses. Bea tunnetab teda."
"Miks Bea ted... aaa... Kas see türapea tegi Beale ka nii?" päris Hunter murelikult.
Kissitasin ta poole silmi. Miks ta tema pärast muretses? Ta oli minuga eile olnud ju või ei äratanud see temas mingeid tundeid?
Raputasin pead, et ebavajalikke mõtteid oma peast välja saada. "Igatahes, me peame valmis olema."
"Kas me hakkame võitlema?"
"Ma ei tea, ausalt," vastasin nukralt. "Igatahes on Tom põhjus, miks Bea pole tulnud oma toast mitu päeva välja."
"Ma polnud teda jaa peale tänast hommikut päris kaua näinud.."
"Aga miks ta Bea pärast siia tuli?" küsis Hunter.
"Ma ei tea ju, ega ma mingi selgeltnägija pole," sõnasin nipsakalt.
"Oled sa kindel, et ta tuli ikka tema pärast?" uuris Logan.
"Mida sa mõtled siis?"
"Äkki ta tuli hoopis sinu pärast?"
"Minu?" olin üllatunud.
"Jah, kuna teil on ühine minevik ju."
"Aga siiski," ma ei mõistnud. Astusin sammukese tahapoole ja lükkasin ennast köögikapi peale istuma, et end toetada. "Ta ju kohtles mind kui viimast kõntsa. Või noh, nagu iga tüdrukut."
"Seda pead sa temalt ise välja uurima siis."
"Ma tapan ta ära enne," naeratasin.
"Sa käitud, nagu see oleks jube lihtne," raputas Hunter pead.
"Aga tegelikult on ta päris kõva vastane," lisas Logan.
"Kas te tahate öelda, et me ei saa hakkama?"
"Me oleme sinu poolt, kindlasti," ütles Hunter. "Aga nagu... me pole nii kaua elanud kui tema."
"Ja siis?"
"Tema teab igasuguseid trikke ja muid asju."
"See kõlab, nagu sa räägiksid mustkunstist, trikkide õppimisest ja käitud nagu oleksid mingi David Copperfield praegu," naeris Logan.
Hunter lõi teda küünarnukiga ribidesse.
"Mida me teeme siis?" pärisin.
"Me ilmselt peaks olema iga hetk valmis ründama. Sind ja Bead tuleb kaitsta," ütles Hunter kindlameelselt.
"Okei, aga kas me si-"
Mu lause jäi lõpetamata, sest teiselt poolt maja kõlas klaasi klirin, mis tundus olevat aken.
