Keerasin end voodis ümber ja haigutasin laialt. Mul oli tunne, nagu olin just paar sajandit järjest maganud. Ajasin end voodis püsti ja ringutasin. Mu pilk jäi pidama peeglil.
Sealt vaatas vastu minu jaoks täiesti võõras inimene. Süsimustadele juustele andis veel rohkem tumedamat kontrasti tumedad silmaalused ja sisse tõmbunud põsed. Ma oleks nagu näljutanud ennast aastaid, mul pole kunagi põsesarnu nii hästi näha olnud kui praegu.
Mu huuled olid kahvatud ja silmad nägid üldse välju nagu oleksin just päris suure koguse kanepit suitsetanud. Liikusin peeglile lähemale, tõmmates samal ajal pusa kaelaauku allapoole.
Siin ilutses süsimustad hambajäljed, millest tuli nüüdseks veel rohkem jooni välja. Ma polnud midagi sellist varem oma elus näinud, kuid üks oli kindel - kaua mul ei olnud jäänud.
Miski painas mu hinge, nii palju kui seda veel alles jäänud oli. Mind tegelikult piinas see, et olin Loganiga nii kohutavalt halvasti käitunud. Jah, ta oli minu kohta öelnud väga nõmedaid asju, kuid kui uuesti mõelda, siis kas mul oli tõesti nii raske neid asjadega kurssi viia? Kas ma pidin tõesti nendega niimoodi õiendama koguaeg ja asju enda teada jätma, kuigi see puudutas ka neid?
"Logan," hõikasin vaevukuuldavalt ja jäin otsekohe vait. See hääl, mis välja tuli, oli jõuetu ja jällegi, ei olnud see minulik.
Keegi ei liigutanud ennast ega hõiganud midagi vastu. Kahtlesin hetkeks, et ehk on kõik kodust ära läinud. Hõikasin veel paar korda ja otsustasin asja sinnapaika jätta.
Liikusin voodis öökapi poole ja lülitasin selle peal oleva katkise telefoni sisse. Pidin omale uue ostma. Alati vihahoos viskasin ühe sellise maha ja siis pidin nädalaid raha kokku kraapima, et normaalset uut asemele osta.
Õnneks see vana telefon nii palju veel töötas, et sain seda kasutada. Valisin Logani numbri ja mõtlesin natuke aega, kas helistada poisile või mitte. Otsustasin, et ta hakkaks mu hääle üle nalja tegema ja mida iganes veel, seega otsustasin sõnumi saatmise kasuks.
Logan, ma tahan sulle midagi öelda.
Kuigi see sõnum oli natukene kahtlaselt ohtliku tooniga, otsustasin selle ära saata. Mul polnud tegelikult mitte midagi kaotada. Viskasin telefoni enda kõrvale voodisse ja heitsin isegi pikali. Mul oli tunne nagu vastuse tulemisega läheks palju aega.
Ma eksisin. Paari minuti pärast kostus imelik helin, millest hiljem sain aru, et oli sõnum saabunud.
Haarasin kohe telefoni enda kätte ja uurisin ekraani.
No problem, kurda.
Kirtsutasin nina. Mulle ei meeldinud tegelikult nii suhelda. Ma tahaks reaalajas näha inimese nägu, emotsioone ja mida iganes. Näiteks tundus mulle praegu, nagu ma oleks seda sorti inimene, kellel on pidevalt midagi viga. Ja et ma kirjutasin talle vaid selleks, et järjekordsest murest rääkida.
Ohkasin ja tippisin talle vastuse.
Aga luba, et sa ei aja mulle paska vastu, eks.
Saatsin selle ära ja panin telefoni tagasi enda kõrvale, kuid siis mõistsin, et midagi on puudu. Võtsin telefoni kätte ja saatsin ruttu ühe sõnumi veel, lootes, et ta ei vasta mulle enne midagi.
See on oluline.
Ma ei jõudnudki telefoni kuhugi panna, kui see juba värises, andes märku järjekordse sõnumi saabumisest.
Lihtsalt räägi juba. Miks sa nii pika sissejuhatuse teed?
Pööritasin silmi, kuid ei hakanud talle iseloomu näitama ja mingit ülbet sõnumit vastu saatma, kuigi ta oli minult veidike rääkimise isu ära võtnud.
Esiteks tahtsin sult vabandust paluda oma käitumise pärast.
Ma kujutasin ette, kuidas ta kulmu kortsutab seda lugedes.
Mida sa täpsemalt silmas pead?
Selgtasin. No sellega, et ma üle reageerisin ja asju teiega ei jaganud.
Mul oli tunne nagu annaksin oma vanematele aru oma mingi halva käitumise pärast, sest hormoonid möllavad ja mida veel.
Hmm.. okei. Vabandus vastu võetud.
Hammustasin huulde.
Ühte asja tahaks veel öelda.
Tundsin peale selle sõnumi ärasaatmist, et see on suht risky sõnum.
Lase tulla.
Hingasin sügavalt sisse ja välja.
Ma tahan sind.
Hoidsin telefoni tükk aega käes, kuid mingit vastust ei tulnud. Kaalusin juba uuesti telefoni katki viskamist vastu seina, kui mu toa uks järsku avanes. Seal seisis Logan, telefon käes.
Ma ei osanud midagi teha peale selle, et oma kaelale paremini kapuuts ja kaelus ette tõmmata.
"Sorri, et ma nii sisse torman," ta vabandas ja pistis telefoni oma püksitaskusse. "Aga ma lihtsalt pidin veenduma, et see pole Hunter oma mingi lolli naljaga."
Noogutasin vastuseks. Ma ei tahtnud oma suud avada.
"Kas ma võin edasi tulla?"
Noogutasin uuesti, mille peale poiss sulges ukse. Ta tuli mulle lähemale ja istus voodisse, peaaegu minu kõrvale.
"Sa näed teistsugune välja...." ta pomises ja justkui uuris silmadega igat sentimeetrit minust.
Noogutasin jälle ja keerasin pea ära.
"Kas midagi juhtus?"
Kehitasin õlgu. Teadsin, et see vestlus ei saa kaua nii kesta.
"Kas sa oled haige?"
Noogutasin neljandat korda. Praeguseks sobis see teooria küll.
Võtsin käega oma kurgust kinni, üritades sellega märku anda, et mul on kurk ka valus. Muidugi ma valetasin, aga lootsin kõigest väest, et Logan usub seda.
"Aga tule, sa peaks puhkama."
Ta tõmbas mu õrnalt pikali ja pani oma käe mu ümber. Mul oli hea ja turvaline olla, unustasin isegi natukeseks kõik endaga toimuva.
Juurdlesin natuke selle üle, kuidas ta külmetuse teooriat uskus, kuid ju oli siis toas nii pime, et ta ei näinud mind ikka päris hästi.
Kuna tundsin, et olen kurnatud, lasin oma silma looja. Viimane asi, mida mäletasin, olid tema käed mu ümber ja silitasid mind õrnalt.
_______________
~5 osa veel umbes!! kohe on lõpp, sõbrad!
