"Kas sa just... hammustasid mind?" pärisin silmi kinni surudes. See valu oli kirjeldamatu.
"Miks see sulle sellise üllatusena tundub tulevat?"
Ma ei vastanud mdiagi, üritasin lihtsalt selle olukorraga toime tulla.
"Tõuse püsti ja kasi siit minema. Sul pole siia enam asja."
Ajasin end korralikult istuli ja avasin silmad, kui need ei seletanud midagi selgelt. Imelikud värvilised täpid tekkisid ja kadusid mu silme ees. Hõõrusin kätega silmi, kuid ta võttis mu käsivarrest tugeva haardega kinni ja tiris mu püsti. Danny lükkas mu ukseni ja avas mulle selle.
"Ja ära enam kunagi siia tule!"
Uks mu taga sulgus valju pauguga. Ma ei kiirustanudki koju minemisega, vajusin lihtsalt ta ukse ette põlvili, üritades oma nägemist korda saada.
Mul oli valus iga lihast oma kehas liigutada, ma olin mürgitatud. Õnneks mul oli veel aega.
Ajasin end jalule ja üritasin võimalikult kiiresti kui võimalik koju saada. Kuna poole aajst olid mu silmad kinni või vidukil, et liigne päikesevalgus asja veel hullemaks ei teeks, läksin oma lõhnataju järgi. Mõne puu vastu jooksmine oleks selles olukorras veel puudunud. Või Tomi nägemine.
Õnneks kumbagi ei juhtunud. Kui olin oma koduukse taha jõudnud, koputasin väga nõrgalt ja hädiselt. Kellegi rasked sammud lähenesid raskele uksele, mis lõpuks avanes.
"Ou, korras, ta on kodus," hõikas Logan teistele.
Selle asemel, et soojad tervitussõnad oma sõbrale lausuda, pragistasin närviliselt oma sõrmeliigeseid. Kogu olevik tundus unenäona, sest kõik oli nii udune, nagu vaataks läbi... ma isegi ei oska võrdlust tuua, mille.
Mind juhatati aeglaselt elutuppa, kus istusid Bea, Hunter ja Liam. Imestasin hetkeks, miks Liam siin on, kuid siis meenus, et nad palusid tal mulle saata telepaatilise sõnumi.
"Vau, Elena, sa näed sitt välja," naeris Liam tugitoolist, kus mina tavaliselt istusin.
Turtsatasin talle vaid vastuseks ja vajusin teise tugitooli.
"Raske öö?" naeris kutt edasi.
Ma ei suvatsenudki talle vastata.
"Jäta järele praegu, ta jookseb veel minema muidu," urises Hunter tema poole. "Hea, et sa kodus oled tagasi."
Vaatasin oma peopesi, mis olid tavaliselt peaaegu lumivalged olnud. Need hakkasid nüüd sinakamaks minema. Ma oleksin nagu justkui veresoonu näinud.
"Okei, tal pole ilmselt jututuju," jätkas Logan. "Jätame ta rahule praegu."
"Igatahes, me Sabrinaga olime Austrias, eks, ja..."jätkas Liam oma mingit juttu. Ma ei pööranud sellele tähelepanu.
Tõmbasin pusa varrukaid ülespoole, paljastades natukene oma rannet. Sinna olid helesinised jooned tekkinud.
Poisid naersid millegi peale päris valjult ja isegi Bea itsitas vaikselt. Imestasin, et nad minuväljenägemise muutust tähele pannud ei ole.
"No ja siis, eks, see mingi ametnik ütles seal Sabrinale...." jutt jätkus.
Tõstsin pilgu ja lasin silmadel üle toa libiseda. Ma nägin kõike kolmekordselt ja nende hääled nüüdseks justkui kajasid kaugusest mulle vastu.
Üritasin tugevaks jääda. Ma harjun sellega ära ja ma saan hakkama. See ei ole nii hulll. Ma üritasin ennast julgustada, kuid tegelikult...
"Elena," kõnetas mind äkki keegi. Tõstsin pea ja otsisin kõnelejat.
Otsisin pilguga toas ringi nagu pime inimene, üritades määrata suunda, kust hääl tuleb.
"Mis sul viga on? Ma olen siin ju," küsis Logan ja ta näis segaduses. Ta hääl tuli tõepoolest täiesti teisest suunast.
"Ma-aa," ütlesin endalegi imelikult nõrgalt, kortsutasin kulmu ja hingeldasin metsikult.
"Kuule, ta minestab vist kohe," sõnas Liam ja oli sekundiga minu kõrvale tulnud.
"Midagi on lahti," kostis Logan poiste poole ja pöördus siis minu poole. "Kus sa olid üldse?"
Peitsin oma käed pusa varrukatesse ja tõusin tugitoolist püsti. See oli küll vaevaline ja pealtnäha ilmselt väga hädine, aga mis sellest. Ma ei tahtnud neid oma murede ja asjadeda koormata. Niikunii neid ei oles huvitanud, mu surm oleks lihtsalt kõige parem lahendus, kuid see juba nii kergelt ei juhtu.
"Kuhu sa lähed?"
"Elena, tule tagasi."
"Kuuled või?"
Ja veel paljud muud laused kõlasid mu selja tagant, kuid ma isegi ei vaenunud end ümber pöörama, et neile vastata midagi. Minu kodu, minu elu, minu otsused. Neil pole mingit õigust mind midagi tegema sundida ja ma ei pea neile aru andma.
Selgesin oma toa ukse korralikult ja istusin voodile vana voodilina hunniku peale. Vaatasin istudes peeglisse ja nägin, et mu nägu läikis. Tõstsin käe ja katsusin oma põski ja otsaesist - need olid külma higiga kaetud. Piisad helkisid ribikardinate vahelt paistva üksiku päikesekiire tõttu.
"Nad oleks võinud mu äraoleku ajal midagi kasulikku teha ja näiteks mu tuba korda teha või midagi," pomisesin endale vaikselt, peale peaaegu iga sõna sügavalt hinge tõmmates.
Vajusin voodisse pikali. Mu pea valutas. Meeletult. Mu sõrmed valutasid. Jalad, varbad, põlved, sääred, sõrmeotsad, sõrmed, ranne, küünarnukid, puusad, kõht, rinnad, silmad... kõik. Eriti hull oli kael.
Tõusin voodist uuesti püsti ja liikusin peegli juurde. Tõmbasin oma pusa kaelusest allapoole, paljastades sellega koha oma kaelal, mida Danny hammustanud oli.
Seal ilutsesid nüüd peaaegu süsimustaks tõmbunud hambajäljed, millest liikusid eemale mingid tumedad jooned. Naersin vaikselt omaette, nägin välja nagu mingist õudusfilmist. Või siis lihtsalt "Raudmehest" see osa, kus Tonyl hakkas see mingi südamevidin jamama või tema kahjuks töötama ja tal tuli südame juurde samasugused jooned. Mul oli ainult kergelt õõvastavam olukord.
Minu toa uksele kõlas õrn koputus.
"Sisse," ohkasin vaikselt ja Bea tegigi, nagu olin öelnud.
Ta hakkas minu kõrvale istuma tulema, kui palusin tal enne uks ka sulgeda. Ta muidugi tegi seda kuulekalt ja tuli siis minu kõrvale tagasi istuma.
"Kuidas Tomiga oli?" alustas ta kohe juttu, mille peale võpatasin. See ajas kõik veel hullemini valutama. Vähemalt sain teada, et äkilised liigutused teevad asja hullemaks.
"Mismõttes kuidas temaga oli?"
"Sa said ju temaga kokku? Või ei saanud?"
Üritasin naerda, nagu ma tavaliselt selle peale käitunud oleks, kuid ei suutnud seda usutavalt teha.
"Sa ei vastanud mulle," ütles ta kindlal toonil.
Kergitasin kulme. Ta oli minu äraolekuajal päris upsakaks või selliseks ülbeks muutunud.
"Ega ma ei peagi vastama sulle."
"Saad aru, me tahame sind ju aidata kõik."
"Jah," pööritasin silmi. Eeskätt Logan, eks."
"Ta tegelikult hoolib ju sinust väga-väga. Sa tead seda ise ka."
"Tead, mul oli väsitav päev, jäta mind üksi."
Tüdruk tegi nagu käskisin ja väljus toast. Liikusin veel viimast korda peegli juurde ja uurisin oma kaela. See oli samasugune nagu enne.
Nüüd tõmbasin mõlema käe varrukad küünarnukini üles.
Ei, see ei olnud üldse hea märk...
___________
kuna mitmed kurtsid, et kui ma uut osa ei postita, ei saa nad öösel rahulikult magada, siis otustasin teile vastu tulla ja ühe osa panna. loodan, et saate nüüd paremini uinuda
btw, lõpp on lähedal, sõbrad! :)
