Ohkasin raskelt ja avasin silmad. Kissitasin silmi, sest ribikardinate vahelt tulev valgus oli pimestavalt ere.
Tõusin voodist vaikselt püsti ja tõmbasin kardinad alla. Nüüd sain alles aru, kus ma olin - Elena toas. Mulle meenus terve eilne õhtu ja öö.
Muigasin rahulolevalt, kuid juba tekkis mulle mõtteisse mure. Kas me nüüd olime Elenaga koos või oli see vaid üheöö värk? Ja kas see, mida ta eile ütles, et ta on seda nii ammu tahtnud juba teha, oli samuti vaid alkoholist või oli siin tõde taga?
Vaatasin teda hetkeks ja kaalusin, kas peaks ta üles äratama või mitte. Otsustasin, et see poleks kõige õigem asi. Võtsin maast bokserid ja panin need jalga. Kaalusin hetkeks, kas panna omale teised riided ka selga, kuid otsustasin, et see on ebavajalik ja seadsin sammud ukse poole.
Avasin selle ja hiilisin toast vaikselt välja, kui põrkasin kellegagi kokku. Hunter. See veel puudus!
Põrnitsesime teineteist veidike aega vaikides, siis läksid sõbra silmad suureks ja ta sosistas liiga välju häälega:"Issand jumal, Elena andis sulle kätte või?"
Ta tõstis mulle viie viskamiseks avatud käe üles, kuid ma tirisin selle alla. Ta ei tohtinud teada saada.
"Ei, me ei teinud midagi," valetasin kähku.
"Miks sa tema toast kell..." ta vaatas oma käekella. "Kuus hommikul välja tuled? Kandes ainult boksereid?"
"Elena jõi eile sitaks, nägid seda või?" mõtlesin ruttu midagi välja.
"Me ei jää ju purju," ta naeris. "Ära valeta mulle."
"Ei nagu, reaalselt, ta jäi. Ja ma olin oma toas, magasin. Siis kuulsin järsku, kuidas keegi nagu oksendaks ja tulin siis vaatama, et mis toimub. Et kui tal midagi viga on, siis see on ju meie kohus teda aidata? Muidu ta lööks meid lihtsalt järgmisel päeval maha."
"Njah," kostis Hunter. "Pealegi, ega ma ei arvanudki, et Elena sulle kätte andis. Ta on liiga hea su jaoks, ära võta südamesse, vennas."
Ta patsutas mulle kaastundlikult õlale. Sõbra öeldu ajas mind tõsiselt vihaseks, kuid ma üritasin seda mitte välja näidata. Tahtsin talle väga rääkida, mis toimunud oli. See oleks olnud Hunterile väga hea ninanips, aga ma ei saanud. Enne tahtsin Elenaga rääkida ja teada saada, mis see oli üldse.
"Pealegi," jätkas kutt minust mööda, trepi poole kõndides. "See oleks selle maja reeglite rikkumine ja sa tead väga hästi, mis sellega kaasneb."
Neelatasin, mul oli peaaegu meelest läinud.
"Jaa," pomisesin vaikselt, üritades võimalikult süütu välja näha.
"Aga samas," ta jätkas mind pilguga uurides. "Sa pole nii ammu saanud ju, kuidas sa elada suudad nii?"
"Kuule," pressisin endalt naeru välja. "See nüüd nii hull ka pole. Ärme räägi sellest."
"Mis? Varjad midagi minu eest?"
"Ei," vaatasin kohmetult ringi. Ma ei suutnud neid jälgi üksinda katta. "Mul on... eee... meestemured."
Sellele järgnes pikk ja ohjeldamatu naer. Mul oli tõsiselt piinlik ja ma olin natuke Elena peale pahane, sest ma pidin endale selliseid asju külge valetama. Hunter narrib mind nüüd ilmselt terve igaviku. Jah, igaviku, sest me ei sure kunagi.
"Palun, ole vaiksemalt," pomisesin kööki sisenedes.
"See on lõppnaljakas," kõõksus sõber mu kõrval.
Avasin suu, et talle midagi vastu öelda, kui Bea kööki sisse astus. Vaatasime mõlemad talle otsa.
"Hommik," kostis ta vaikselt.
