My Life Would Suck Without You (In Estonian)

4. osa

*

Ärkasin palatis. Kanüül oli käekülge aheldatud. Uks avanes ning sisse astus Lisette koos lillekimbuga.

"Hei!" tervitasin teda.

"Tervist sullegi," vastas ta, "Ma arvasin, et siin oleks natuke värvi vaja, seega tõin lilli."

"Tänan. Kuule, millal ma välja saan?"

"Kolme päeva pärast võib-olla hiljem. Sa pead end hoidma."

"OMG! Ma täiesti unustasin juba. Kuidas lapsega on?"

"Sul, sorry, teil vedas. Äärepealt oleksid sa ta kaotanud. Sa pead end hoidma, kui tahad last saada. Võib-olla määratakse sulle voodi-režiim."

"Thank god, et ma Danny last ei kaotanud. Ta on ainuke, kes mul Temast on jäänud."

"Ei, Nata, Dave on kaa ju veel," tuletas Liz meelde.

"Ma ei kujuta ette, mis siis saab kui Dave saab teada, et olen tema surnud vennast rase. Noh, kui ta üldse teada saab, et Dan oli ta vend."

"Kõige pealt peaksid sa otsima nende isa üles ja kinnitama, et kõik on nii nagu arvame."

"Aga kuidas?" pärisin.

"Danny ema pole enam, temalt ei saa küsida. Jääb üle vaid Dave."

"Õigus."

"Ma võiks seda ise küsida Davelt, kes on ta isa ja orgunnida ta numbri," pakkus sõbranna.

"OK. Aga hakka liikuma," kamandasin itsitades.

"Davaj," vastas sõbrants ja läinud ta oligi.

*

Palati uks avanes ning sisenes Dave.

"Hey! How are you?"

"Hi! Fine and you?"

"OK," Dave oli jõudnud end voodi kõrvale istuda, kui sisse tormas Liz.

"Jou Nata. Ma sain ta numbri, ilma... Hey Dave!" tervitas ta Dave, kui märkas teda.

"Hey Liz!"

"Huh, Dave, I didn't know you were here!" lausus sõbranna natuke närviliselt.

"And I didn't know you were supposed to come here. Should I leave?" päris noormees.

"Nope," laususime Lisettega üheaegselt.

"Kas ta on eestlane?" küsisin kähku.

"Kes?"

"Ta isa, loll," täpsustasin.

"Aa, muidugi on."

"Thank god. See on hea!" kiitsin, "So, Dave, did you want to say or tell something?"

"No, I wanted to see you," vastas ta.

"Aww, so cute," ütles Liz.

"Lisette, could you leave and come back later? See oleks tore, eks?" palusin Lizi.

"Umm....fine."

Seejärel ta lahkus.

"Dave, I wanna know more about you," laususin peale väikest pausi.

"What do you wanna know about?"

"Your hobbies, favorites, music and more..."

"I play baseball. I've got a band. Umm... favorites... I don't know. But I listen to rock music. Is it all you wanted to know?"

"Ummm... I guess so."

Me vestlesime natuke ja ta läks ära. Liz tuli tagasi palatisse ning teatas, et leidis Dave ja Danny isa numbri ilma Dave abita. Ta võttis kotist telefoni ja ulatas selle mulle peale numbri sisse toksimist. Vajutusin kõne nuppu ja jäin ootama.

"Hallo," kostis vastus.

"Tere, kas ma räägin Dave isaga?"

"Jah. Ja kes teie olete ning kuidas te eesti keeles räägite?"

"Ma olen Natalie-Jaqluine, lühidalt Natalie ja ma olen eestlane. Mul on teile küsimus."

"Mis küsimus?"

"Vaadake, te elasite oma endise naisega Eestis. Teil olid ju kaksikud, kas pole - David ja Daniel?"

Telefonis jäi vaikseks.

"K-ku-kuidas te seda teate, Natalie?"

"Kas te teadsite, et Danny ema on surnud?"

"Misasja? Marje on surnud?"

"Kas te teadsite, et ka Dan on surnud?" küsisin ning tundsin, kuidas pisarad silma tikkusid.

"Mu poeg on surnud? Kuidas te seda kõike teate?"

"Ma olin 3 aastat enne Danny surma tema tüdruk. Peale Danny surma ei suutnud ma enam Eestis olla ning kolisin siia. Siis põrkasin Davidiga kokku. Ime, et ma ei minestanud. Vabandasin ning läksin kiiruga parki. Pargis hakkasin nutma ja ei pannud tähelegi, et ta minu kõrvale istus. Algul tundus ta isekas, kuid siis hakkas jutt sujuma. Siis sain teada, et ta on Eestis sündinud ja, et ta ei tea oma päris ema. Siis meenus mulle, et Dannyl ei olnud isa ning, siis ma küsisin ta sünnipäeva ja vanust ning olin üsna veendunud, et ta on Danieli kaksikvend. Hommikul palusin sõbrannal teie telefoni number hankida ning praegu ma juba helistangi ju."

"Ja miks te mulle endast räägite, Natalie?"päris mees peale mu monoloogi.

"Sest mul on teile midagi öelda, mis teile ilmselt korda läheb."

"Ja see oleks?"

"Te saate vanaisaks," laususin.