2. osa

698 31 0
                                    

"..sa pead mind terve lennu ja elu välja kannatama! "hüüdis sõbranna ning kukkus mind kallistama.

Olime õnnelikud, et saame koos minna. Ka Lisette hakkas asju pakkima ning otsustasin koju minna.

*

Jess! Head aega emake - kodumaa! Hello America! Kell 8:30 pm jõudsime uude kodusse. Kuigi kell oli suht vähe, olime tohutult väsinud ning läksime magama. Lennukis oli suht fun. Me mängisime kaarte, vähemalt üritasime, kuna see oli suht raske. Meie kodu on väga kena. Sellel on 2 korrust. Alumisel korrusel oli köök, elutuba ja külalistetuba. Loomulikult ka vannituba ja WC. Ülemisel korrusel oli 2 magamistuba, rõdu ja veel üks tuba, millele me nimetust ei osanud anda. Majal oli ka garaaž, veranda, pööning ja kelder. Valisime omale toad ning hakkasime oma asju lahti pakkima. Kuna maja oli natuke mööbeldatud, polnud palju probleeme. Otsustasin, et oleks vaja poes käija. Teatasin seda ka Lizile. Kuna ta ei jaksanud tulla, pidin üksi minema. Tänaval jalutasin suht suvalises suunas. Ma küsisin esimeselt vastu tulevalt inimeselt, kus on lähim pood. Ning mind suunati sinna. See ei olnudki kaugel. Ostsin süüa ning otsisin töökohta. Viimast ma paraku ei leidnud. Koju jõudes panin asjad külmkappi ning läksin netti. Otsustasin otsida muusikakooli. Selle ma ka leidsin. Kodulehel sai ka ankeeti täita, mida ma ka tegin. Tundsin, kuidas silmad kinni vajuvad ning otsustasin magama minna.

*

Ärkasin hommikuse ereda päikese valguse peale. Keerasin küll teise külje ,üritades edasi magada, kuid see oli mõtetu. Loobusin. Läksin kööki ning haarasin külmkapist kohukese ning tervitasin ka Lisettet, kes istus laua taga. Mulle meenus kool ning tormasin kähku netti. Poskastis oli kiri, et mind oodatakse homme katsetele. Jooksin kiljudes alla ning hakkasin Lizi kallistama.

"Noh, mis nüüd juhtus?"

"Ma saan võib-olla kooli!"

"Ja miks sa selle üle nii õnnelik oled?"

"Mhh. See on muusikakool. Ma lähen homme katsetele. Kui veab saan äkki lauljaks," vastasin.

"Õu mai gaad! Päriselt vä?" päris näitsik.

"Loogish ju! Ma ei teeks sellise asjaga nalja juu!"

"Nii äge! Aga kuule, teeks midagi ," tegi Lisette ettepaneku. Otsustasime minna ümbruskonnaga tutvuma. Meie maja lähedal on meeletult kaunis park. Seal oli purskkaev, millesse ma lausa armusin. Just kidding! Leidsime ka kaubamaja ning palju väiksemaid poode. Pärast mitmetunnist tuuritamist LA-s, läksime koju. Kell oli 8:45 pm ning otsustasin hakata end magama sättima, kuna mul oli vaja kell 9:00 am muusika koolis olla. Ega ma kohe kell 8:45 magama ei läinud, käisin pesus ja lugesin mingit raamatut.

*

Täna käisin lauluproovis. Neile meeldis mu hääl ning mulle öeldi, et mul on annet. Ma laulsin Miley Cyrus'e "The Climb"-i. Mulle öeldi ka, et nad loodavad, et ma saan sisse ning, et tulemused teatatakse lähima 24 tunni jooksul. Enne kui oleksin kooli uksest väljunud, põrkasin kellegagi kokku.

"Maybe you should watch were you step!" käratati mulle.

Tõstsin pilgu ,et vastata "Sorry", kuid ma jäin teda imetlema. Ta oli nii sarnane Tema, Daniga. Võitlesin pisaratega ja vastasin "I'm sorry!"

Möödusin temast ning hakkasin kodu poole minema. Mu tee viis läbi pargi. Läksin purskkaevu juurde ning istusin selle äärele. Enam ei suutnud ma pisaraid tagasi hoida ja hakkasin nutma. Kuid veidi hiljem tundsin kätt õlal ning seda, kuidas ma võpatasin. Vaatasin tollele tüübile otsa. See oli too poiss, kellega ma koolis kokku põrkasin.

"You..."

"Me, what?" päris ta.

"Nothing."

"Are you sure? Are you crying becouse of me?"

"Yes, I'm sure and I'm not crying about you. You seem kinda selfish."

"Why?"

"Because you think I'd cry because of you. I don't even know you."

"Oh, I forgot. I'm Dave." tutvustas end ta.

"I'm Natalie-Jaqluine. Nice to meet you!"

"Same here. Anyway, you wanna talk about it?" küsis ta.

Kahtlesin.

"Actually no. It's too painful."

"Did somebody walk out on you?"

"No, it's worse. He died," ma hakkasin rohkem nutma. Mu pea valutas, "I miss him so much. We lived together in Estonia. You didn't know him anyway."

"You're Estonian?"küsis Dave.

"Yeah. I think I'll never go back there, at least now."

"Why?"

"Because everything there reminds me of him. But why does it matter if I'm Estonian?"

Ta jäi vaikseks nagu ta mõtleks, kas rääkida või mitte.

"Because.."

My Life Would Suck Without You (In Estonian)Waar verhalen tot leven komen. Ontdek het nu