See öö muutis kõik

6. osa

"Sa ei pea kooli minema.", ütles ema hommikul.
"Ma lähen. Minuga on kõik korras.", ütlesin.
Võtsin endale hommikuhelbeid piimaga.
"Ma viin su kooli.", ütles isa.
Ma noogutasin.
Lõpetasin söömise ning hakkasimegi minema.
Jõudsime kooli juurde kümne minutiga.
Isa peatas auto värava ees.
"Kui midagi on, siis helista. Ma tulen sulle järele.", ütles ta.
"Ma tean. Aitäh.", ütlesin.
Olin tänulik, et mul on sellised vanemad. Kahju, et ma varem pole seda märganud.
Hakkasin kooli poole kõndima. Märkasin, et paljud jõllitavad mind, aga ma ei teinud sellest  välja.
Siis kuulsin, et keegi hüüdis mind seljatagant.
Pöörasin ümber ja nägin Candicet.
"Tsau. Sa tulid kooli. Ma arvasin, et sa ei tule.", ütles ta minu juurte jõudes.
"Tsau. Minuga on kõik korras ja ei ole põhjust mitte tulla.", ütlesin.
"Siis on tore. Aga mul on üks küsimus.", ütles ta.
"Lase tulla.", ütlesin.
"Miks sa ei tahtnud, et su vanematele teatasime juhtunust? Mida sa selle all mõtlesid?", küsis ta.
"Ma ei taha eriti sellest rääkida. Aga see pole nii nagu John ütles.", ütlesin.
"Ma tean, ma saan aru. Räägid siis, kui valmis oled.", ütles ta.
"Aitäh mõistva suhtumise eest.", ütlesin.
Olin tänulik, et ta ei uurinud rohkem.
"Selleks ju sõbrad ongi.", ütles ta.
Läksime koos tundi, milleks oli füüsika.
Peale seda tundi oli meil lahus tunnid. Läksin kapi juurde ja siis otsustasin kohvikust läbi käia. Hakkasin sinna jõudma, kui mu tee peale tuli üks noormees.
"Tere kaunitar. Äkki saaksid mulle natuke raha laenata.", ütles ta irooniliselt.
"Ei saa.", vastasin.
Tahtsin tast mööduda, aga ta tuli mulle ette.
"Lase mööda.", ütlesin.
"Või muidu? Mis sa siis teed?", küsis ta.
Üritasin uuesti, aga ta võttis must kinni.
"Lase mind lahti.", ütlesin kõvemini.
Lõin teda kuidagi ning ta lasi mu lahti.
"Kuradima mõrd.", ütles ta vihaselt.
Ta kavatses mind lüüa ning käsi juba oli õhus, kui keegi peatas ta.
"Ära isegi mõtle seda teha.", ütles keegi mu seljataga. Sain aru, et see on John.
"Ja mis siis härra Smith. Lööd mind?", küsis poiss mu ees.
"Saad teada siis.", vastas John.
Siis võttis poiss must kõvasti kinni ja surus mind enda vastu.
"Ära mõtlegi lähemale tulla.", ütles ta.
Ma kartsin. Mulle ei meeldinud, et keegi mind nii puudutab. Ma kartsin ka, et mul tuleb paanikahoog. Siiamaani pole mind keegi puudutanud niiviisi.
Rabelesin natuke, aga ei midagi. Tundsin vastikust ja hirmu.
Siis lõin küünarnukiga poissi kõhtu. Ta lasi mu lahti. Ma läksin tast kohe kaugemale.
John kasutas juhust ja läks talle lähemale ja võttis tast kinni.
"Kui sa veel teda puutud või talle midagi teed, siis lendad sa siit koolist kuskurat. Said aru?", ütles ta.
Poiss ainult noogutas.
John lasi ta lahti ning too jooksos hirmunult minema.
"Kas kõik on korras?", küsis ta.
Ma noogutasin.
Tegelikult ei olnud. Ma värisesin ikka täiega.
"Ei ole. Sa värised. Lähme arsti juurde.", ütles ta.
"Ei. Kõik läheb üle. Ma pean lihtsalt rahunema. Aitäh.", ütlesin.
"Oled kindel?", küsis ta.
Kas ta ei saanud korraksgi mind omapäi jätta. Ma eriti ei tahtnud, et ta näeb mu paanikahoogu või midagi sinna kanti.
"Jah.", vastasin.
"Ise tead.", ütles ta ning lahkus.
Ohkasin. Istusin ühele toolile ja puhkasin. Tundi ma ei jõua enam.

Siin uus osa. Loodan, et meeldis.