See öö muutis kõik

17. osa

Robini pov

Täna oli laupäev ning seetõttu ei pea kooli minema. Otsustasin Cassie välja kutsuda.
Võtsin telefoni ja valisin tema numbri.
Paari kutsumise pärast võttis ta vastu.
"Jah.", ütles ta.
"Tere. Ma tahtsin küsida, et kas sa tahaksid täna jäätist sööma minna?", küsisin.
"Olgu.", vastas ta.
"Ma tulen sulle kell 12.00 järele.", ütlesin.
"Siis kohtume.", ütles ta.
"Kohtumiseni.", ütlesin ning lõpetasin kõne.
Kell oli hetkel kümme.
Hakkasin sättima.
Siis läksin elutuppa. Seal oli John.
"Hommik. Kas sa räägid täna Cassiega?", küsis ta.
"Hommik sullegi. Jah. Lähme jäätist sööma. Ma loodan, et ta räägib mulle. Kuigi  Candicega saab ta rohkem läbi.", ütlesin.
"Kui ta sulle ei räägi, siis äkki talle.", ütles John.
Kehitasin õlgu.
Ma tõesti ei tea, kas Cassie avab end mulle või mitte.
Vestlesime veel natuke ning siis läksin Cassiele järele.
Jõudsin ta naja ette kell 12.
Koputasin ta uksele ning ta avas selle.
"Tere.", ütles ta.
"Tere", ütlesin vastu.
Siis läksime autosse.
Läksime ühte väga heasse kohvikusse, kus müüakse väga häid jäätiseid.
Mina tellisin šokolaadi-kirsi jäätise ja Cassie maasika vanilje jäätise.
"Ma kuulsin, et sa pead neid Johniga erinevateks.", ütlesin.
"No jah. Te olete erinevad. Tema on karm ja sina sõbralik. Te olete täielikud vastandid.", ütles ta.
"Me võiksimegi üksteisest rääkida. Saame rohkem tuttavaks. Mina alustan.
Ma tean, et me tundume Johniga erinevad, see paistab nii. Ta ei näita enam tundeid välja. Ta paistab julm ja vihane, aga tegelikult ta pole seda. Vähemalt mitte peale seda, mis neiega juhtus.", ütlesin.
"Mis teiega juhtus?", küsis ta.
"Sellest pole me mitte kellelegi rääkinud. John ei taha, et keegi sellest teaks. Mul on kahju, aga seda ma öelda ei saa. Mitte sellepärast, et ma sind ei usaldaks, vaid see pole minu öelda. Mina usaldan sind ja ma tean, et sina ei räägiks sellest kellelegi.", vastasin.
"Ma saan aru, kui sa ei saa rääkida sellest, mis on sulle haiget teinud. Ma mõistan.", ütles ta.
"Mis mõttes? Kas sinuga on midagi juhtunud? Sa võid mind usaldada.", ütlesin.
"Ma tean, aga sellest on väga raske rääkida ja ega ma eriti ei tahagi.", ütles ta.
"Ma saan aru.", ütlesin.
Sain aru, et temaga on midagi kohutavat juhtunud, millest ta ei suuda rääkida.
Siis äkki tegi ta suured silmad ja tundus hirmunud.
"Mis on?", küsisin.
Vaatasin ka sinna, kuhu tema vaatas.
Ma nägin ühte tumedate juustega noormeest. Ta tundus olevat üle 20-ne aastane.
"Kas me võiksime lahkuda?", küsis Cassie.
"Jah. Loomulikult.", vastasin.
Maksin arve ja andsin jootraha. Õnnejs oli sellel kohvikul kaks väljapääsu.
Läksime teisest uksest.
Kiirustasime autosse.
"Vii mind koju.", ütles Cassie.
"Olgu. Mis juhtus? Kes too mees oli?", küsisin.
"Ma ei taha sellest rääkida.", ütles ta.
"Olgu. Ära nuta enam.", ütlesin.
Tahtsin teda kallistada, aga nii kui teda puudutasin, ta võpatas.
Tulin kohe eemale.
"Vabandust.", ütlesin.
"Ma ei taha enam haiget saada.", ütles ta.
"Ma ei tee sulle haiget.", ütlesin.
Ma viisin ta koju ning siis sõitsin ise ka koju. John ootas uudiseid.

Siin uus osa siis. Loodan, et meeldis. Nagu lubasin, tuli pikem osa.