Kao Mu Elust!

8.

KAO MU ELUST! 8.osa

Panin selga tavalised kodukad ja kõndisin alla et võikut teha. Olin juba all ta tahtsin kööki minna, kuid kuulsin Siretit ja Rasmust vaidlemas. Varsusin nurga taga, kuna kuulsin oma nime.

Siet:"Andra on tore külaline!"

Rasmus:"Ta rikub mu poisi ära! Ja kõik need ära minemised? Ma ei usu et ta on hea kaaslane!"

S:"Ja kuhu tal minna oleks? Metsa puu alla? Tõsiselt?"

R:"No....ei. Ma saan aru et tal pole kuhugile minna, aga midagi peab välja mõtlema!"

S:"Lähme parem ülesse ja ma helistan seal Rebeccale."

Kuulsin et nad lõpetasid ja hakkasid köögist lahkuma. Jooksin ruttu koridori ja peitsin end Sireti suure mantli taha. Kui nad olid trepist üles läinud, läksin kurvalt kööki.

<Nad ei ole mulle kuidagi mârku andnud, nagu ma neid segaks...Ja kes on Rebecca? Hullumaja arst? Lastekodu tädi? Tüütute laste korrale kutsuja?>

Ohkasin ja tegin endale selle võiku. Tegin ka teed, kuna kohvi isu läks ära.
Jõudnud oma tuppa, istusin kohe kott tooli ja panin läpaka käima. Ma olin nii masendunud, et isegi mu lemmik, kummituselausuja ei huvitanud mind.

Vahtisin seda poolikud võikut. Ma ei tea küll miks, kuid see meenutas mulle Carlost. Ma ei suutnud seda süüa, ning viskasin selle prügikasti.

Siis viskusin voodile pikali ja hakkasin Markkusega sms'ima.

Andra: Krt kui mase päev mul...
Markkus: No kurda.
A: Mu kasuvanemad tahavad mu kuskile minema saata...
M: Kust sa seda võtad?
A: Ma kuulsin neid pealt.
M: Ära muretse, ei saada nad sind kuskile!
A: Kes neid teab...
M: Simmiksin veel, aga mul sugulased külas. Tsauu♡
A: Okay. Tsa!

(Simmin-SMS'in)

Vedelesin veel ja oleksin tahtnud rõdult lihtsalt alla hüppata, kuid mu uksele koputati.
Avasin ukse, ning seal olid Siret ja Rasmus.

S:"Paki omale nädala asjad kaasa ja tule alla!"

M:"Ah..."

R:"Otsustasime, et nii meie kui ka sina, peame puhkama. Saad rahulikult Rebecca juures olla."

M:"Kes sa on üldse? Mis asjad ma pakin?"

S:"Reb on minu tore sõbranna, pane tavalised kodu riided. Seal aitat tal natuke õue töid teha."

Noh, pakkisin siis asjad kokku ja läksin alla. Seal panin kodu õue riided selga ja läksin autosse.

Autos tundusid Siret ja Rasmus väga õnnelikud. Keegi ei räãkinud midagi, kuid nad vaatasid üksteisele aegajalt naeratades otsa.

<Ma ei saa MITTE MIDAGI aru... Puhkamine ja õue tööd? Mina ja õue tööd? Ei, ei, ei! Mis mõttes? Ja üleüldse, juhtus see kõik liiga kiiresti...>

Sõidsime umbes pool tundi, kuni jõudsime talli ette. Ma hüppasin maha ja mulle sooviti toredat nädalat...

Pildil Andra oma läpakat vahtimas.