Kao Mu Elust!

4.

KAO MU ELUST! 4osa

*hommik kl 9.36*

Ärkasin üles, aga Carlos polnud kõrval. Hakkasin hullult pabistama, et äkki ta on pahane. Tõusin ruttu püsti, võtsin telo laadimast, ning panin riidesse.
Selga panin hallid retuustd, salli, tennised ja musta tressika sest seal on suht külm talvel.
Pea käis ringi küll ja paha oli olla, aga mul oli vaja Carlos üles otsida. Tegin toa ukse lahti, jooksin alla poole ja otse Carlosele otsa. Me kukkusime pea ees trepist alla, mul hakkas pea hullult valutama.
Vaatasin Carlose poole, ta ei liigutanud. Läksin paanikasse ja proovisin teda ãratada. Ma kiljusin Siretit appi, ta jooksis kohe oma toast koos Rasmusega.
"Issand mis juhtus?"
"Ma jooksin talle kogematta otsa ja me kukkusime trepist alla. Ta ei liiguta!"
Siret proovis teda äratada ja Rasmus helistas kiirabisse. Selle ajaga jõudis ka Cris alla.
Rääkisin talle nuuksudes kõik ära, ning ta lohutas mind. Mul olid silmad pisaraid täis kui kiirabi sisse astus. Nad panid Carlose kanderaami peale ja viisid ta autosse. Enne kui uksed kinni pandi nãgin, kui Carlosele pandi igast juhtmeid ja värke külge.
Üks mees jäi veel Rasmusega rääkima:"Ta viiakse haiglasse. Hetkel ei oska hinnata tema olekut."
"Kas me võime haiglasse tulla?"küsis Rasmus.
"No kui te praegu tuleksite, peaksite arvatavasti haiglas natuke ootama"

Arst ütles meile palati numbri, kuhu Carlos pãrast viiakse, ning istus autosse. Autost tuli veel teiste hääli ja juba olid nad läinud. Ma istusin diivanile ja ootasin et teised kah riidesse paneksid. Kui kõik valmis said oma kottide ja kõigega, läksime koridori. Panime õueriided selga ja istusime autosse. Cris tõi mu telo ka mille ma kapi peale olin jätnud.
Hakkasime sõitma, kiirabi autot polnud enam näha, kuid sireene oli kuulda.

*Haiglas*

Jooksime kõik autost välja, haiglasse. Andsime oma riided riidehoidu ja kappasime infoleti juurde:"Tere, ega te ei tea, kas Carlos Tammberg on oma palatis?"
"Jah on, aga sinna ei saa minna. Praegu uuritakse, mis tal viga on."seletas naine.
Me hakkasime juba sinna poole minema, kui ta meile hûûdis:"Aga kes teie Carlos Tammbergile olete?"
"Ema, isa, vend, tüdruk!"hôikas Cris.
Jooksime tema palati ette istuma. Mõne aja pärast tuli värja üks arst:"Tere, olete Carlos Tammbergi sugulased?"küsis arst. Meie vaid noogutasime ja ta rääkis edasi:"Mina olen tema arst, dr Sepp. Carlos on teadvusetta, aga te võite tema juurde minna"
Ta naeratas laialt ja tegi meile palati ukse lahti. Tormasime korraga sisse ja jäime tema voodi juurde seisma. Mul tulid jälle pisarad.

See polnud aus...mina olen süüdi! Ma tahtsin ju talle lihtsalt selgitada, miks ma kaua ära olin. Ja nüûd...miks ei võinud mina tema asemel siin, haigla voodis lebada?

Siret hoidis ta käest ja nuttis. See ajas mind veel kurvemaks...

Piltidel:
1. Andra riietus hommikul. 2. Andra, kui kiirabi Carlose juurde tuli.