Unustatud Petrova

2. osa

Alexandra pov

Istusime lauda.
Esther rääkis emaga.
"Te ju elate siin lähedal?", küsis Rebekah.
"Jah.", vastas Tatia.
"Tore. Saame rohkem koos aega veeta.", ütles Rebekah rõõmsalt.
Kahju, et mina pean lahkuma. Oleksin tahtnud siia jääda ja nendega rohkem tuttavaks saada.
"Jah saame küll. Ma arvan, et meil kahel saab väga tore olema.", ütles Tatia.
"Miks kahel? Kolmel ju. Rebekah, sina ja Alexandra.", ütles Kol.
"Mina lahkun homme.", ütlesin talle.
"Miks? Kuhu?", küsis Elijah.
"Ma lähen koos tädiga reisile.", vastasin.
"Nii kahju. Loodan, et tuled varsti tagasi.", ütles Rebekah.
"Mina samuti.", ütlesin.
Varsti me lahkusime. Koju jõudes pidin hakkama valmistuma lahkumiseks. Järgmose päeva lõunal hakkasime minema.
Tee peal nägin kaugel seismas Elijaht. Lehvitasin talle vargsi, et tädi ei näeks.

2 aastat hiljem

Olin teel tagasi oma külla. Ootasin nii väga kohtuda oma ema, Tatia ja ka Mikaelsonidega. Jõudsin iga sekundiga külale lähemale.
Varsti olingi kohal.
Ma oleks peaaegu pikali kukkunud.
Mu ümber oli ainult mahajäetud hütid, millel polnud enam isegi katust peal.
Mis siin juhtunud oli?
Läksin oma kodu poole.
Mul tulid pisarad silma, oma kodu vaadates.
See oli täielikult hävinenud.
"Ema, Tatia!", hüüdsin.
Vastust ei tulnud.
Kõndisin külas ringi.
Äkki nägin küla ääres olevat hütti, kust tuli suitsu.
Lähenesin hütile.
Ukseni jõudes koputasin sellele.
Kuulsin raskeid samme.
Uks tehti lahti ja mu ees seisis lühikest kasvu vanaproua.
"Tere.", ütles ta.
"Tere. Ma just jõudsin siia. Ma tahaksin küsida, et mis siin juhtunud on?", küsisin.
"Tulge sisse. Ma räägin teile. Esmalt, mina olen Gisele.", ütles ta.
Ta lasi mu sisse. Istusin ühele toolile.
"Mina olen Alexandra Petrova.", ütlesin.
"Sina. Ma tundsin su ema. Ta oli väga hea inimene.", ütles ta.
"Oli?", küsisin.
"Alustame algusest. Kui sina lahkusid, siis nägin, kuidas Tatia oli koos Klausi ja Elijahga.
Ma sain kohe aru, et nad mõlemad armastavad teda. Siis aga varsti läks sõjaks. Täpsemalt Henrik tapeti. Nad kõik olid omadega läbi.
Esther oli aga väga võimas nõid.
Ta koostas loitsu, mis muutis ta lapsed vampiirideks. Selleks kasutati teisiku verd. Teisikuks oli su õde. Su ema jäi haigeks, kuna su õde kadus pärast seda ööd, kui Mikaelsonidest said vampiirid.
Su ema suri nädal hiljem seda juhtunut.
Mikaelsonid sõdisid libahuntidega ning see küla hävines. Inimesed lahkusid siit. Mina jäin. Ma teadsin, et sa tuled tagasi. Mul oli sellesse usku. Ja nagu näha, oli mul õigus.", ütles ta.
"See   see pole võimalik. Ma olen nüüd täienisti üksi. Mul  pole kedagi. Ja kõik on Mikaelsonide süü.", ütlesin.
"Täpsemalt on süüdi Esther, Mikael ja Klaus.", ütles ta.
"Mis ma nüüd teen? Kus nad üldse on?", küsisin.
"Nad on ammu läinud. Aga ma tean seda loitsu, mis muutis neid vampiirideks. Kui sa tahad, võin su ka muuta.", ütles ta.
"Vampiiriks? Aga teisiku verd on vaja?", küsisin.
"Sul on see juba sees. Mikaelsonid on algvampiirid. Esialgsed. Ka sina võid see olla.", vastas ta.
"Olgu. Ma olen nõus.", ütlesin.
Ta noogutas.
Ta tegi lootsu ära ja varsti olingi vampiir.
Ma tänasin teda ja lahkusin. Ma teadsin nüüd, mida teha.
Ma otsin need tõprad üles ja panen nad maksma selle eest, mida nad mulle tegid. Eelkõige Esther ja Mikael ning Klaus. Võtku see palju aega kui vaja.
Mu teekond algasgi nüüd.

Siin uus osa. Loodan, et meeldis. Pildil Alexandra, kui ta saabub tagasi külla.