Unustatud Petrova

11. osa

Alexandra pov

Jõudsin Salvatorede juurde.
"Miks sa sinna läksid?", küsis esimese asjana Stefan.
"Kol kutsus, kuna Klaus ja Elijah tahtsid minuga rääkida.", vastasin.
"Millest?", küsis Damon.
"Miks te pärite?", küsisin vastu.
"Tahame teada. Sa peaksid  neid vihkama.",  vastas Damon.
"Klausi ja Elijaht vihkan jah.", ütlesin.
"Aga Kol ja Rebekah?", küsis Stefan.
"Sest nemad ei ole süüdi. Kol isegi mäletas mind.",  vastasin.
"Ahah. Kol mäletas. Mis teie vahel on?", küsis Damon.
"Miks sa seda küsid?", küsisin.
"No te suhtlete rohkem.",  vastas ta.
"Ei ole midagi. Ja mina lähen.", ütlesin.
Ja läksin oma tuppa. Käisin pesus ning siis läksin kapi juurde. Otsustasin panna sinise kleidi.
Panin selle selga ja valisin musta värvi kingad.
"Kuhu sa ennast sätid?", küsis Damon.
Pöörasin ümber ning nägin, et ta istus tugitoolis.
"Lähen  välja.", vastasin.
"Huvitav kellega? Las ma arvan, Koliga.", ütles ta.
"Ja kui lähengi.", ütlesin.
"Ma olen juba öelnud, et ära Katherineta.", ütles ta.
"Kas midagi ei meeldi?", küsisin.
"Lõpeta. Äkki ikka oled temaga kohtunad ja varjad seda. Või äkki ise oledki Katherine ja lollitad meid.", ütles ta.
Hakkasin naerma. Ta tõsiselt on vahel  vaimukas.
"Loomulilult pole ma Katherine ja ma pole teda kohanud. Ma isegi ei tea,  kui sarnane ta minuga on. Ja kas see kleit sobib?", küsisin.
"Sa näed super välja. Olgu, aga ära ülbitse nii palju.", vastas ta.
"Proovin.", vastasin.
Kell oli juba viis.
Ootasin kuni kelle poole seitsmeni. Siis varsti koputati uksele.
Damon läks avama.
"Alex, sinu date on kohal.", karjus Damon.
Ta on võimatu.
Võtsin koti ja jaki ning läksin ukse juurde. Kol vaatas mind suurde silmadega.
"Mida?", küsisin.
"Sa oled vägagi veetlev.", vastas ta.
"Ära talle haiget tee ja too ta ka ilusti koju.", ütles Damon.
"Jah, Alexandra isa.", vastas Kol ning lahkusime.

Siin siis uus osa. Loodan, et meeldis ja et sellel raamatul on ikka lugejaid. Loodan, et ei ols pettumust valmistanud, et nii kaua pole uusi osi tulnud.