Unustatud Petrova

10. osa

Alexandra pov

"Tõsiselt?", küsisin.
"Tahaks teada küll.", ütles Klaus.
"Kas see mis minuga juhtunud on, pole piisav põhjus või?", küsisin.
"Midagi peab veel olema. Sest miks Kol ja Rebekah pääsevad. Nemad ju muudeti ka selle verega.",ütles Klaus.
"Ma sain teada, et sina ja Elijah armusite Tatiasse.", ütlesin.
"Ja siis?", küsis Klaus.
"Mida siis?", küsisin vastu.
"Mis sellest, et armusime.", vastas ta.
"Kas te olete lollid või?", küsisin. Sain juba vihaseks.
"Kas pole siis selge? Ma armastasin Elijaht, aga mind unustati. Te isegi ei mäletanud mind enam. Ma ei tea, kes täpsemalt on süüdi minu õe surmas, aga te maksate selle eest.", ütlesin.
Tõusin püsti ja hakkasin lahkuma.
Jõudsin välja, kui mind peatati.
"Oota.", ütles Kol.
"Mida?", küsisin.
"Vabandust.", ütles ta.
Olin segaduses.
"Mille eest sa vabandad?", küsisin.
"Kutsusin su siia ja ärritati jälle sind.", vastas ta.
"Sina pole süüdi. Ma olen ikka veel juhtunu üle vihane. Ma olen palju kannatanud.", ütlesin.
"Ka mina ei saa aru, kuidas nad sind ei mäletanud. Sa olid mul kogu aeg meeles. Ma ei saanud sind peast välja. Ma kartsin, et sa oled surnud ja ei näe sind mitte kunagi.", ütles ta.
"Sa ikka tead, et nad kuulevad meid.", ütlesin.
"Mind ei huvita. Kas sul on täna õhtuks plaane?", küsis ta.
"Ei ole.", vastasin.
"Siis kas sa tuleksid minuga välja?", küsis ta.
"Olgu.", vastasin.
"Ma tulen sulle kella seitsmeks järele. Elad ikka Salvadorede juures?", küsis ta.
"Mhm.", vastasin.
"Õhtul näeme.", ütles ta.
"Kohtumiseni.", ütlesin ja hakkasin minema.

Koli pov

Vaatasin Alexit lahkumas. Ta on nii ilus. Ilusam, kui tema õde. Mu vennad olid rumalad, et ei märganud tema ilu. Aga minu kasuks. Ma loodan, et ta unustab Elikah ja armub minusse.
Siis läksin sisse. Ma nagu nii juba tean, mis mind ees ootab.
"Juba kohting teil.", ütles Klaus.
"Lõpeta.", ütlesin.
Hakkasin oma tuppa minema.
"Sa teadsid seda jah?", küsis Elijah mulle ette tulles.
"Mida?", küsisin.
"Et Alexandra armastas mind.", vastas ta.
"Juba tuhat aastat tagasi.", vastasin ja kõndisin tast mööda.
"Mida?", küsis ta.
"Täpselt nii nagu kuulsid.", vastasin.
"Ja sa ei öelnud. Loomulikult, sul olid oma kasu peal väljas.", ütles Elijah.
"Ei olnud. Ma ei andnud talle isegi märku siis, et ta meeldib mulle. Aga sina olid see, kes teda ei märganud. Ära mind süüdista.", ütlesin ja lõin ukse kinni.
"Selles on tal siiski õigus.", ütles Klaus Elijahle.

Siin siis uus osa. Loodan, et meeldis.