Lauretta

1. peatükk - Savina lauluvõistlus

"Lauretta, tule pastat sööma, muidu jahtub ära!" karjub ema üle maja ise köögis edasi-tagasi sahmerdamas mulle.

"Kas sa pead tõesti minema?" küsib Cora mu käest kurval toonil, istudes parasjagu enda vanemate käru peal.

"Jah, pean küll. Kui ema kutsub, siis mina pean minema," vastasin talle ja keksisin tuppa. Cora lehvitas mulle ühe käe ja sõitis jalgrattaga mööda teid. 

"No, kuidas sul ometi nii kaua läks? Pasta on juba külm!" pahandab ema ja keedab ettevaatlikult köögiviljasuppi.

"Ära liialda, ema! Ja sa tead suurepäraselt seda, mida ma tegin just!" rääkisin talle kõval toonil. Sõin kiiresti enda pasta lõpuni ja läksin välja jalgrattaga sõitma. Saime teel Coraga kokku ja otsustasime teha võidusõitu. Nii me siis tegimegi, aga ma sõitsin kogemata autoga kokku ja kukkusin kõva matsuga jalgrattalt maha. Cora oli minust päris ees ja ei pannud tähele, et minuga juhtus õnnetus. Kui ta seda lõpuks märkas, et mind polnud tema kannul, siis otsustas ta tagasi sõita ja nägi mind. Ta palus jalakäijate abi, et nood helistaksid ruttu kiirabisse, kuna tal endal ju telefoni kaasas polnud. Õnnetusest anti haiglas teada ka mu emale, kes tuli kiiruga koos isaga kohale. Ema oli väga mures, nuttis ja arvas, et ma olen nüüd halvatud, mis oli üleliialdatud. Kuid mul oli siiski vigastusi, ent need polnud üldse tõsised. Mind hoiti paar päeva haiglas, siis pärast lubati koju jääda. Ema hoolitses mu eest nii nagu ma tõesti oleksin nii abitu. Mainisin talle seda mitu korda, ta lubas paremini käituda, aga ei. Ema süüdistas Corat minu õnnetuses ja ta vabandas minu ees, kuigi tegelikult seda ei olnud vaja. Minu hooletus oli süüdi, vot nii.

Meie kodulinnas räägiti Savina lauluvõistlusel, see pidavat toimuma seitsmendal mail. Osalejaid pidi päris palju olema, mingi 23. Cora ütles mulle ükskord, et võiksin ka ennast sinna kirja panna, kuid ma ei julge. Ta ütles, et tee seda oma surnud õe Nadia nimel. Nimelt Nadia tahtis koguaeg, et ma laulaks, talle vist meeldis. Otsustasin, et võtan osa sellest võistlusest, ikkagi parem kui mitte midagi teha. 

Oligi käes seitsmes mai, mil toimub Savina lauluvõistlus. Savina oli kunagi mingi laulja meie kodulinnas, tema järgi see lauluvõistlus nüüd siis nime kannabki. Olin väga elevil, ema küll polnud sellest mõttest eriti vaimustunud, aga ikkagi tuli ta koos minu ja Coraga võistlusele. Osalejaid on 30, nende seas ka mina. Kavatsesin võistlusel laulda ühte Savina populaarseimat laulu "Värvide mäng".