Ma olin taas enda toas, seekord proovisin seista ilusti ilma karkudeta ja teha paar sammu. Need sammud tulid, kuid aeglaselt, aga sellegi poolest see õnnestus. Üritasin veel teha samme toaukse juurde ja tagasi. Uskumatu, aga ma sain kõndida. See oli minu jaoks väga tähtis ja see tähendas mulle nii palju. Ma ei kaotanud kunagi lootust, et ma saan ikka varsti kõndida, kuid selleks läks ikka kaua aega, kuid usk minu sees ei kadunud kuhugi. Hüüdsin emale, et ta tuppa tuleks ja vaataks mind ometi. Ma tean, et ta on kindlasti sees sisimas minu üle uhke nagu tookord, kui ma veel väike laps olin ja tegin oma esimesed sammud. Ema tuligi ja vaatas mind. Nägin ta suu juures pisikest naeratust ja ta kallistas mind.
"Sa said hakkama," sõnas ta mulle vaikselt pomisedes, kuid ta ütles mulle veel seda, et ma veel karkudega käiks, igaks juhuks. Kuulasin teda ja heitsin voodisse pikali. Teekond lavani polnud kaugel veel.
Kaks kuud läks kiiresti mööda nagu linnulend. Ma sain nüüd vabalt kõndida igal pool, seal, kus süda lustis. Mul tuleb nädala pärast Pavias suur kontsert, kus esinen vaid mina. Mina.
Kontsert oli algamas mõne minuti pärast, rahvast oli saalis palju. Nad ootasid, et mind näha. Tulingi lõpuks lavale, nad võtsid mu vastu suure aplausiga.
"Tere, mu kallis publik! Olen oodanud kuid, aastaid, et seista siin, kuhu ma kuulun - lavale. Ma suutsin teid oodata. Ma tundsin teist suurt puudust. Viimasel ajal polnud mu elu just kõige õnnelikum, aga ma pidasin vastu," tegin oma kõne publiku ees. Nad plaksutasid sellele. Lõpuks algas mu kontsert ja laulsin laule, mida publik teadis. Nad elasid sellele kogu hingest kaasa ja mõni laulis ka. Vaatasin oma publikut, täis toredaid inimesi, kuni nägin publiku seas Corat ja Pierret, koos oma lapsega. Mul oli selline tunne, nagu oleks tahtnud lava ees kokku kukkuda, aga ma ei teinud seda.
Mõne tunni pärast oli kontsert läbi ja rahvas läks minema. Kui kontsert lõppes, tulid paljud inimesed lavale ja andsid mulle suured lillekimbud. Ma tänasin neid ja sõitsin rahuliku tujuga taksoga koju. Kuid ma hakkasin jälle mõtlema sellele, keda ma saalis nägin.
"Kuidas kontsert läks?" küsis ema vastu tulles.
"Hästi, aga ma nägin seal Corat ja Pierret. Koos lapsega," rääkisin emale.
"Kuidas sul jalaga on? Sa ju tead, et pead kandma pikki kleite, muidu kõik näevad seda jalg," kõneles ema, ise köögis suppi tehes.
"Jalg on sama hull," vastasin ta küsimusele. Peale seda läksin ma enda tuppa ja vaatasin jalga, millel on suured armid jäänud pärast seda autoõnnetust. Ta tegi mul valu hirmsasti, eriti kontserdi ajal. Heitsin voodisse end, kui mul hakkas õudselt pea valutama. See oli juba päris mitmes kord. Haarasin sahtlist tabletid ja sõin neid.
"Tütar, sa pead arsti juurde minema," tuli ema minu tuppa.
YOU ARE READING
Lauretta
Short StoryLauretta Oreme on tavaline 18-aastane Itaalia neiu, kes armastab laulda ja tantsida. Ühel saatuslikul päeval osaleb ta Savina lauluvõistlusel ja võidab selle. Pärast seda saadab teda lauljakarjääris suur edu ja unistused on täitunud, kuid see ei jät...