Lauretta

6. peatükk - Halvatud

Mu silmad avasid vaikselt end, mu ema ootas toolil istudes, millal ma lõpuks ärkan. Ta märkas, et olen teadvusel ja ta tuli tooliga minu juurde.

"Mis juhtus?" küsisin emalt uimase pilguga. Ta vaatas korraks põrandale ja siis pööras oma pilgu tagasi minu poole.

"Lauretta, sinuga juhtus autoõnnetus," rääkis ema olukorrast. Ma tahtsin ennast veidi liigutada, aga ma ei saanud, eriti jalgu.

"Miks ma ei tunne oma jalgu? Miks ma ei tunne neid?" pärisin talt meeleheitlikult. Ta silmis oli näha pisaraid.

"Lauretta, sa oled halvatud," kõneles ema. Halvatud? Igaveseks? 

"Aga kus on Cora? Ja Pierre?" küsisin lisaks.

"Lauretta, kas sa tead, et sa oled olnud aasta koomas ja sinust polnud näha mingeid tervenemismärke.  Kõik arvasid, et oled surnud, aga ma ei kaotanud lootust. Sa ärkasid, see on tähtis. Ja mis puutub Corasse ja Pierresse, siis nad on su unustanud ja nad on abielus. Cora ootab last," sõnas ema mulle pikalt. Cora ja Pierre - nad on abielus? Ja nad saavad lapse? Ema lahkus silmapilkselt palatist ja ma sattusin nägema ratastooli. Ratastool, millega ma käima hakkan. Ma üritasin ennast haiglavoodist tõusma panna. Lõpuks ma istusin voodi äärel ja võtsin kargud. Ma seisin just nende abil, tundsin, et ma seisan. Aga ma kukkusin mõne sekundi pärast potsti põrandale ja see tegi mulle valu. Mõte, et olen igavesti halvatud ja et Cora ning Pierre on abielus, pani mu nutma. Ema tuli tagasi ja nägi mind maas. Karkudega. Ta kutsus arstid minu juurde, kes mu voodisse tagasi panid. 

"Maga, maga," pomises ema mulle. Ta hakkas mulle unelaulu laulma.

Ma jäingi mõne minuti pärast magama. Ma nägin ennast voodis, minu ümber olid inimesed. Ma nägin, et Cora ja Pierre astusid minu juurde ja hakkasid minuga rääkima.

"Vaata, Lauretta, sa oled nüüd halvatud. Ja nüüd ma ei taha sind. Kes tahaks sind enda naiseks? Ma arvan, et mitte keegi," alustas Pierre kurjal toonil ja Cora jätkas:"Meie sõprus - see polnud reaalsus! See pole seda kunagi olnud!"

Nad astusid minu juurest eemale ja siis tuli mu juurde mu ema koos Nadiaga. Nad vaatasid mind haletseval pilgul ja asetasid lillekimbud mulle sülle.

"Laula, õde, laula!" hüüdis Nadia rõõmsalt ning siis emaga haihtus õhku. Siis ma nägin rahvast. Nad tulid minu juurde, et mind vaadata ja siis astusid minema. Kadusid.