Lauretta

7. peatükk - Lootus

Ma sain koju minna, koos emaga. Rahvas tuli meile vastu ning vaatasid meid. Ma sõidutasin end ratastooliga peegli ette ja vaatasin end. Nägin enda taga endist mina, seismas ja elurõõmus tüdruk. Ma ei tahtnud alla anda, mitte veel. Äkki mul on veel lootust kunagi kõndida ja publiku juurde pääseda.

Minu mänedžer oli mulle hiljuti saatnud kirja, et meie leping on läbi, kuna nüüd olen ratastoolis ja ma ei kuuletunud. Pärast seda kõike ma olin isegi õnnelik, et vähemalt leping tühistati. See, mis minuga tehti, oli kohutav. 

Paar kuud oli minu õnnetusest möödunud. Ma olin salaja karkudega ringi käinud ja kõndinud isegi natuke. Ma tegin seda igapäev. Nüüdsest see on minu edaspidine eesmärk. Ma ei tahtnud minna publiku juurde ratastoolis. 

Nägin turul Corat ja Pierret. Beebikõht oli suurelt ette kasvanud. Unistasin endamisi, et mina olen Cora asemel. Nad paistsid rõõmsad ja nad vist ei kahetsenud midagi. Üritasin end nende eest varjata, aga nad nägid mind ja rääkisid midagi omavahel. Ma läksin emaga tagasi koju ja lukustasin end tuppa, kuigi ema käis mulle peale, et ma seda ei teeks. Ma heitsin karkude abil voodisse ja üritasin magama jääda.

Viis kuud möödus. Ma käisin karkude abil ringi, vähemalt midagigi. Ratastooli ma selleks ei vajanud. 

"Tütar, mis imenipid sul veel on?" küsis ema rõõmsalt.

"Harjutamine," vastasin emale koheselt. Rääkisin talle, et olen seda teinud juba kuid. Ta julgustas mind edasi seda tegema, siis ma võin kõndima hakata. Minuga oli tõepoolest juhtunud ime. Keegi algul ei uskunud, et ma ellu jään, väljaarvatud ema. Siis ei uskunud enam keegi, et ma enam kunagi kõndida võiks. Nüüd ma ei vajagi ratastooli, vaid karke. Tänu nendele saan ma tugi. Ma olen isegi proovinud ilma karkudeta, aga see võtab palju aega, see kõndimine mul. Mu usk oli veel täitsa olemas, ma ei kaotanud lootust. Lohutasin end seniks sellega, et varsti saan taas laulda. Laulda.